äÖÏÒÄÖ ïÒÕÜÌÌ. 1984 (ÜÓÔÏÎÓË)
---------------------------------------------------------------
Copyright notice
Corpus can be freely used for non-commercial purposes only.
Original of this text is at http://www.cl.ut.ee/en/1984/ ¡ http://www.cl.ut.ee/en/1984/
---------------------------------------------------------------
(Estonian translation)
ESIMENE OSA
1
Oli klm selge aprillipev, kellad lid parajasti kolmteist. Winston
Smith, lug vastu rinda surutud, et kaitsta end lbilikava tuule vastu,
lipsas kiiresti Vidu Maja klaasuksest sisse, aga mitte kllalt kiiresti, et
takistada liivasegust tolmukeerist endaga kaasa tulemast.
Trepikoda haises keedetud kapsa ja vanade kaltsumattide jrgi. Selle
hes otsas oli seinale kinnitatud vrviline plakat, mis oli siseruumi kohta
liiga suur. See kujutas vaid ht tohutut, enam kui meetrilaiust ngu: umbes
neljakmne viie aastase mehe ngu tihedate mustade vuntside ja karmide
meeldivate nojoontega. Winston hakkas treppist les minema. Lifti ei
tasunud proovidagi. See ttas parematel aegadel harva, ja praegu oli vool
peva ajaks vlja llitatud. See oli osa vihkamise ndala eelsest
kokkuhoiukampaaniast. Korter oli kaheksandal korrusel, ja Winston, kes oli
kolmekmne heksa aastane ja kel oli veenilaiendi haavand parema jala
pahkluu kohal, astus aeglaselt, tmmates minnes korduvalt hinge. Igal
korrusel vaatas lifti vastasseinalt vastu plakat selle tohutu noga. See oli
niisugune pilt, mis on tehtud nii, et silmad saadavad sind igale poole. SUUR
VEND VALVAB SIND, oli pildi all kiri.
Korteris luges mahlakas hl ette mingeid arvusid, mis kisid ilmselt
malmitootmise kohta. Hl tuli piklikust, tuhmi peegli moodi metallplaadist,
mis moodustas osa parempoolesest seinast. Winston keeras nuppu ja hl ji
veidi vaiksemaks, kuigi snad olid endiselt selged. Seda riistapuud (mille
nimi oli teleekraan), sai kll vaiksemaks keerata, aga vimatu oli seda
tiesti vlja llitada. Winston ji akna alla seisma: ta oli lhike,
kleenuke ja sinised tunked, Partei vormiriietus, veel rhutasid tema
khnust. Tal oli vga heledad juuksed ja loomu poolest jumekas ngu, mille
naha oli kehv seep, nrid z^iletid ja sja lppenud talve klmad karedaks
muutnud.
Aknatagusest vaatepildist hkus isegi lbi klaasi klma. All tnaval
keerutasid vikesed tuuleprised tolmu ja paberitkke, ja kuigi pike
paistis ja taevas oli eresinine, oli kik mberringi hall ja ilmetu, vlja
arvatud plakatid, mida oli kikjale les kleebitud. Mustavuntsiline ngu
vahtis vastu iga nurga pealt, ka vastasmaja fassaadilt. SUUR VEND VALVAB
SIND, tles kiri, ja tumedad silmad vaatasid sgavalt Winstonile silma. All
knnitee kohal laperdas teine, nurgast rebenenud plakat hooti tuule kes,
vaheldumisi varjates ja nidates ainsat sna INGSOTS. Taamal laskus
helikopter katuste vahele, ji korraks hku rippuma nagu porikrbes ja
liugles siis kaarjalt edasi. See oli akendesse piiluv politseipatrull. Aga
patrullil polnud suurt thtsust. Thtis oli Mttepolitsei.
Teleekraanist tulev hl Winstoni selja taga jahvatas ikka veel malmist
ja IX kolmaastakuplaani letamisest. Teleekraan ttas korraga nii
vastuvtja kui saatjana. See pdis kinni iga vaiksest sosinast tugevama
heli, mida Winston tegi; vhe sellest, kuni ta psis metallplaadi
vaatevljas, oli teda niisama hsti ka nha. Muidugi oli tiesti vimatu
elda, kas sind parajasti valvatakse vi mitte. Vis ainult mistatada, kui
tihti ja mis ssteemi jrgi Mttepolitsei iga ksiku kanali sisse llitab.
Meldav oli seegi, et jlgiti kogu aeg kiki. Aga igal juhul vidi sinu
kanal sisse llitada mis tahes hetkel. Tuli elada - ja elatigi, tnu
harjumusele, mis oli muutunud instinktiks, - teadmises, et igat heli, mida
sa teed, kuuldakse ja igat liigutust, vlja arvatud pimedas, pannakse
thele.
Winston seisis kogu aeg seljaga teleekraani poole. Nii oli kindlam,
kuigi ka selg vis reeta, nagu ta vga hsti teadis. Umbes kilomeetri
kaugusel krgus valge ja vgevana tahmase maastiku kohal Teministeerium,
tema tkoht. See, mtles ta ebamrase vastumeelsusega, see on siis London,
Esimese Maandumisraja, Okeaania elanikearvult kolmanda provintsi pealinn. Ta
pdis leida mnd lapseplvemlestust, mis tleks, kas London on alati
selline olnud. Kas siin on alati olnud ridamisi neid rmas
heksateistkmnenda sajandi maju, palgid seinu toetamas, aknad papiga kinni
ldud ja katused lainelise plekiga kaetud, lagunevad aiamrid igasse klge
vajumas? Ja need pommitamisjljed, kus hus keerles krohvitolmu ja
pdrakanep kasvas kivirusul; ja need kohad, kus pommid olid lagedaks teinud
suurema platsi ja kuhu oli kerkinud karjakaupa armetuid barakke nagu
kanakuute? Asjata kik, ta ei mletanud midagi: lapseplvest ei olnud
silinud midagi peale ksikute eredalt valgustatud piltide, millel ei olnud
tagaphja ja mis jid enamasti arusaamatuks.
Teministeerium - uuskeeles Uuskeel oli Okeaania
ametlik keel. Selle struktuuri ja etmoloogia kohta vt. Lisa. Tmin -
erines rabavalt kigest muust, mida oli nha. See oli tohutu kiiskavvalgest
betoonist pramiidne ehitis, mis kerkis astanguliselt 300 meetri krgusele.
Sealt, kus Winston seisis, seletas silm veel parajasti valgel seinal
elegantses kirjas ilutsevat Partei kolme loosungit:
SO^DA ON RAHU
VABADUS ON ORJUS
TEADMATUS ON JO^UD
Rgiti, et Teministeeriumi hoones on maa peal kolm tuhat tuba ja
vastav juurestik maa all. Hajali mda Londonit oli veel kolm samasuguse
vlimuse ja suurusega hoonet. Need troonisid mberkaudsete ehituste kohal,
nii et Vidu Maja katuselt vis nha korraga kiki nelja. Need olid
ministeeriumide hooned, mille vahel jagunes kogu valitsusaparaat.
Teministeerium, mis tegeles informatsiooni, meelelahutuse, hariduse ja
kunstiga. Rahuministeerium, mis tegeles sjaga. Armastusministeerium, mis
kaitses seaduslikkust ja korda. Ja Klluseministeerium, mis vastutas
majanduselu eest. Uuskeeles nimetati neid: Tmin, Ramin, Armin ja Klmin.
Armastusministeerium oli hirmuratav asutus. Sel ei olnud htki akent.
Winston ei olnud kordagi kinud Armastusministeeriumis, isegi mitte poole
kilomeetri kaugusel sellest. See oli koht, kuhu oli vimatu pseda muidu
kui ametiasjus, ja ka siis tuli tungida lbi traattketest, raudustest ja
peidetud kuulipildujapesadest labrindi. Isegi selle vlimisele
kaitsevndile viivail tnavail lonkisid musta mundriga gorillanolised
valvurid, kes olid relvastatud jtkuliste nuiadega.
Winston pras jrsult mber. Ta oli mananud nole vaikse optimismi
ilme, nagu see oli soovitav noga teleekraani poole olles. Ta lks le toa
tillukesse kki. Lahkudes sel kellaajal ministeeriumist, oli ta ohverdanud
lunasgi kantiinis, ja ta teadis, et kgis ei ole midagi sa peale
mustjaspruuni leivatki, mida tuli hoida homme hommikuks. Ta vttis riiulilt
pudeli vrvitu vedelikuga, mille lihtsale valgele sildile oli kirjutatud
ßVO^IDU¯ DZ^INN. Sel oli vastik, line lhn nagu hiina riisiviinal. Winston
kallas endale sealt peaaegu teetassitie, vttis sdame rindu ja neelas
selle alla nagu arstirohu.
Jalamaid hakkas ta ngu hetama ja tal tuli vesi silma. See vedelik oli
nagu lmmastikhape, vhe sellest, seda neelates oli tunne, nagu oleksid
kumminuiaga kuklasse saanud. Hetke prast andis krvetus maos aga jrele ja
maailm omandas rmsama ilme. Ta vttis kkrunud pakist, millel oli kiri
ßVO^IDU¯ SIGARETID, he sigareti, aga hoidis seda ettevaatamatult
pstloodis, mille tttu tubakas pudenes kik maha. Jrgmisega oli tal rohkem
nne. Ta lks tagasi elutuppa ja istus vikese laua taha, mis oli
teleekraanist vasakul. Ta vttis lauasahtlist sulepea, tindipoti ja paksu,
kvartkaustas, punase selja ja marmoreeritud kaantega kaustiku.
Mingil phjusel oli teleekraan elutoas ebatavalises kohas. Selle asemel
et paikneda - nagu oli normaalne - otsaseinas, kust oleks ninud kogu tuba,
oli ta pikemas seinas, vastu akent. Ekraani krval oli vike nis^s^, kus
Winston praegu istus, - see oli maja ehitamise ajal meldud ilmselt
raamaturiiuli jaoks. Ja nis^is istudes ning tahapoole njatudes ji Winston
teleekraanile kttesaamatuks, mis puutud ngemisse. Teda oli muidugi kuulda,
aga niikaua, kui ta psis oma praeguses asendis, ei olnud teda nha. Ja
osalt just see toa ebatavaline geograafia oligi talle sisendanud mtte, mida
ta asus nd teoks tegema.
Aga selle mtte oli talle sisendanud ka see kaustik, mille ta oli
sahtlist vlja vtnud. See oli iseralikult ilus kaustik. Selle sile,
kreemjas, vanadusest pisut koltunud paber oli seda sorti, mida ei olnud enam
vhemalt nelikmmend aastat toodetud. Kuid Winston oletas, et see kaustik on
veel palju vanem. Ta oli mrganud seda he vikese rmas vanakraamikaupluse
aknal kuskil aguliurkas (kus nimelt, seda ta ei mletanud) ja teda oli
jalamaid haaranud vastupandamatu soov selle omanikuks saada. Partei liikmed
ei tohtinud tavalistes poodides kia (ßvabalt turult ostmas¯, nagu eldi),
aga sellest ei peetud rangelt kinni, sest paljusid asju, nagu niteks
kingapaelu ja z^iletiteri, ei olnudki muul viisil vimalik saada. Ta oli
heitnud tnaval kiire pilgu ette ja taha, oli lipsanud poodi ja ostnud
kaustiku kahe ja poole dollari eest ra. Sel hetkel polnud tal selle
kaustikuga veel mingit kindlat kavatsust. Ta oli selle sdlaslikult
portfellis koju toonud. Isegi thjalt, ilma et sinna oleks midagi
kirjutatud, oli see kompromiteeriv omand.
Mte, mida ta asus nd teoks tegema, oli pevikupidamine. See ei olnud
keelatud (miski ei olnud keelatud, sestpeale kui ei olnud enam olemas
seadusi), aga ilmsikstuleku puhul vis olla kindel, et karistuseks on
surmanuhtlus vi vhemasti kakskmmend viis aastat sunnitlaagrit. Winston
pani sule sulepea otsa ja phkis selle list puhtaks. Sulg oli vanaaegne
riist, mida kasutati harva isegi allkirja andmiseks, ja ta oli hankinud
selle salaja ning suure vaevaga, lihtsalt tundes, et see ilus kreemjas paber
on seda vrt, et sinna kirjutataks ehtsa sulega, selle asemel et kriipida
seda tindipliiatsiga. Tegelikult ei olnud ta harjunud kega kirjutama. Peale
vga lhikeste mrkmete dikteeriti kik mis vaja knekirjurile, aga
praeguseks otstarbeks see muidugi ei klvanud. Ta kastis sule tindipotti ja
ji hetkeks khklema. Vrin kis lbi ta sdame. Paberile jlje jtmine oli
otsustav tegu. Vikeste kohmakate thtedega kirjutas ta:
4. aprill 1984
Ta ajas end sirgu. Teda valdas tielik abitustunne. Kigepealt ei
teadnud ta vanduda, kas praegu ikka on 1984.
aasta. Tenoline see oli, sest ta oli pris kindel, et ta on kolmekmne
heksa aastana, ja ta arvas, et ta on sndinud 1944. vi 1945. aastal; aga
praegusel ajal oli vimatu htegi ajamomenti fikseerida suurema kui
paariaastase tpsusega.
Ja kki tabas teda khklus: kellele ta ieti kirjutab seda pevikut?
Tulevikule, neile, kes pole veel sndinud. Ta mte tiirles mne hetke
kahtlase daatumi mber pevikus ja prkas siis mtsatades vastu uuskeele
sna kaksisoism. Nd alles judis tema
teadvusse, kui suure asja ta on ette vtnud. Kuidas saab suhelda tulevikuga?
See on juba loomu poolest vimatu. Tulevik kas sarnaneb olevikuga, mis puhul
see ei kuula teda, vi erineb olevikust, ja siis ei ole tema kitsikus
sellele mistetav.
Tkk aega ta istus ja vahtis tuimalt paberile. Teleekraanist tuli nd
riget marsimuusikat. Imelikult kombel paistis, et ta ei ole kaotanud mitte
ainult vljendusvimet, vaid on koguni ra unustanud kik selle, mida ta oli
kavatsenud elda. Ta oli ndalate kaupa end selleks silmapilguks ette
valmistanud, ja talle polnud kordagi phe tulnud, et see nuab veel midagi
muud peale julguse. Kirjutamine ise saab olema kerge. Tal tarvitseb vaid
paberile kanda see ilmlpmatu rev monoloog, mis oli jooksnud ta peas
aastate kaupa. Kuid praegusel hetkel oli see monoloogki katkenud. Pealegi
oli ta veenilaiendi haavand hakanud talumatult sgelema. Aga ta ei julgenud
seda kratsida, sest kui ta seda tegi, li sinna alati pletik sisse.
Sekundid tiksusid. Ta ei tajunud muud kui enda ees oleva lehe thjust, naha
sgelemist pahkluu kohal, muusika mrtsumist ja kerget uima joodud
dz^innist.
Jrsku hakkas ta tielikus paanikas higistama, tajudes vaid hmaselt,
mida ta paberile paneb. Tema vike, kuid lapselik kekiri hples lehel
les-alla, kaotades algul ra suured thed ja lpuks punktid:
4. aprill 1984. Eile htul kinos. Puha sjafilmid. ks vga hea
pgenike laevast, mida pommitati kusagil Vahemerel. Publikule tegid suurt
lbu kaadrid tohutu paksust tnnakast mehest, kes pdis helikopteri eest
ra ujuda, algul nidati, kuidas ta pherdab vees nagu pringel, siis nidati
teda lbi helikopteri kuulipildujasihiku, siis oli ta auke tis ja meri tema
mber roosa ja ta vajus nii kki phja, nagu oleks tal aukudest vesi sisse
linud. publik mirgas naerda, kui ta phja vajus. siis nidati pstepaati,
mis oli lapsi tis ja mille kohal rippus helikopter. paadininas istus ks
keskealine naine vist juuditar vike kolmeaastane poiss sles. poiss karjus
hirmu prast ja surus oma pead ema rindade vahele nagu tahaks ta end temasse
puurida ja naine hoidis tal mbert kinni ja pdis teda rahustada kuigi oli
ka ise hirmust sinine, varjates teda nii hsti kui suutis nagu loodaks ta et
tema ked kaitsevad last kuulide vastu. siis viskas helikopter sinna
20-kilose pommi kohutav plahvatus ja paat lendas pilbasteks. ja siis oli
seal haruldane kaader lapse kest mis lendas les les otse les vastu
taevast kaamera helikopteri ninas oli seda nhtavasti jlginud ja seda
saatis vimas aplaus parteilaste istekohtadelt aga ks naine all prolede
saaliosas pistis kki lugama ja karjus et seda ei tohiks lastele nidata
seda ei tohiks neil pole igust lastele neil pole igust kuni politsei viis
ta viis ta minema ma ei usu et temaga midagi tehakse keegi ei hooli sellest
mida proled tlevad tpiline prolede reaktsioon nad ei - -
Winston katkestas kirjutamise, osalt selleprast, et ta ksi tmbus
krampi. Ta ei teadnud, mis oli teda pannud seda soppa endast vlja valama.
Aga imelik oli see, et samal ajal oli temas selge kuju vtnud ks hoopis
teist laadi mlestus, sedavrd, et ta oli peaaegu valmis seda kirja panema.
Ja ta taipas nd, et just selle teise juhtumi prast ta oli jrsku
otsustanud koju tulla ja hakata tna pevikut pidama.
See oli juhtunud hommikul ministeeriumis, kui millegi nii hguse kohta
saab ldse nii elda.
Oli umbes ksteist ja arhiiviosakonnas, kus Winston ttas, tassiti
toole boksidest vlja, keset saali suure teleekraani ette, valmistudes
kaheks vihkamise minutiks. Winston oli just hes keskmises reas istet
vtmas, kui kki astus saali kaks inimest, keda ta ngupidi tundis, aga
kellega ta polnud rkinud. ks neist oli tdruk, keda ta koridoris sageli
kohtas. Winston ei teadnud tema nime, aga ta teadis, et see tdruk ttab
ilukirjandusosakonnas. Arvestades seda, et ta oli ninud teda liste kte ja
mutrivtmega, vis arvata, et ta on mingi tehnik mne romaanikirjutamise
masina juures. Tdruk oli enesekindla olekuga, umbes kahekmne seitsme
aastane, paksude tumedate juuste, tedrethnilise no ja kiirete sportlike
liigutustega. mber tema tunkede oli mitmekordselt keeratud kitsas
helepunane v, Noorte Antiseksuaalse Liidu tunnus, kllalt tihedalt, et
esile tsta tema puusade vormikust. Winstonile oli ta olnud esimesest
pilgust peale vastumeelne. Ja ta teadis ka phjust. See oli hokivljakute ja
klmade supluste, histe matkade ja ldise ideepuhtuse hkkond, mis tdrukut
saatis. Winstonile olid vastumeelsed peaaegu kik naised, eriti aga noored
ning ngusad. Just naised, ja eesktt noored naised, olid Partei kige
fanaatilisemad pooldajad, loosungineelajad, vabatahtlikud nuhid ja
ketserluse vljanuuskijad. See tdruk aga jttis talle ohtlikuma mulje kui
kski teine. kskord koridoris vastu tulles oli tdruk talle heitnud kiire
krvalpilgu, mis oleks teda nagu lbi puurinud, nii et ta tundis hetkeks
jist hirmu. Tal kis peast lbi isegi kahtlus, et see tdruk on ehk
Mttepolitsei agent. See ei olnud, tsi kll, kuigi tenoline. Aga siiski
ta tundis iseralikku ngistust, milles hirm segunes vaenulikkusega, iga
kord kui nad kuskil kohtusid.
Teine tulija oli mees nimega O'Brien, sisepartei liige, kellel oli nii
krge ja thtis ametikoht, et Winstonil oli sellest vaid hmane ettekujutus.
Toolide mber sagivad inimesed vakatasid paugupealt, kui nad ngid
sisepartei liikme musti tunkesid. O'Brien oli suur turske mees jmeda kaela
ja tahumatu, pentsiku, brutaalse noga. Aga hoolimata tema heidutavast
vlimusest oli tema kitumises teatavat sarmi. Tal oli iseralik komme oma
prille kohendada, mis oli imelikult relvitustav, mingil seletamatul moel
imelikult kultiveeritud. Seda liigutust oleks vinud vrrelda
kaheksateistkmnenda sajandi aadlimehe ninatubakatoosi-pakkumisega, kui
keegi veel niisugustes kategooriates oleks melnud. Winston oli O'Brienit
ninud tosina aasta jooksul oma tosin korda. Ta tundis tema vastu sgavat
huvi, ja mitte ainult selleprast, et teda kitis kontrast O'Brieni
kitumise ja tema poksijavlimuse vahel. Eesktt toitis tema huvi salajane
veendumus - vi ehk siiski mitte veendumus, vaid lootus, - et O'Brieni
poliitiline igeusklikkus pole tiuslik. Miski tema nos sisendas seda
vastupandamatult. Aga muidugi, vib-olla see ei olnud siiski ketserlus, mis
oli kirjutatud tema nkku, vaid lihtsalt intelligents. Igal juhul ji temast
mulje kui inimesest, kellega viks rkida, kui nnestuks kuidagi petta
teleekraani ja jda temaga nelja silma alla. Winston ei olnud kll iial
teinud vhimatki katset seda oletust kontrollida; ja muidugi polnud tal
selleks vimalustki. Sel hetkel vaatas O'Brien oma kekella, ngi, et kell
on peaaegu ksteist null-null, ja otsustas ilmselt arhiiviosakonda jda,
kuni kaks vihkamise minutit on mdas. Ta vttis istet samas reas kus
Winstongi, paari tooli kaugusel. Nende vahel istus vike punasejuukseline
naine, kes ttas Winstoni krval boksis. Tumedate juustega tdruk istus
otse tema selja taga.
Jrgmisel hetkel, nagu oleks tle hakanud mingi tohutu litamata
masinavrk, prahvatas otsaseinas olevast suurest teleekraanist saali kohutav
krigisev knehl. See kis hammastest lbi ja ajas kuklakarvad turri.
Vihkamine oli alanud.
Nagu tavaliselt, ilmus ekraanile Emmanuel Goldsteini, rahvavaenlase
ngu. Siit-sealt vaatajate hulgast kostis sisinast. Vike punajuukseline
naine piiksatas hirmust ja vastikusest. Goldstein oli renegaat ja
ususalgaja, kes kunagi ammu (kui ammu, seda ei mletanud tpselt enam keegi)
oli olnud ks Partei juhtivaid tegelasi, peaaegu Suure Venna endaga hel
tasemel, ja oli siis hakanud arendama kontrrevolutsioonilist tegevust, oli
surma mistetud, aga oli salaprasel kombel pgenema psenud ja kadunud.
Kahe vihkamise minuti programm muutus pevast peva, aga iial ei puudunud
sealt Goldstein kui peategelane. Tema oli esimene reetur, kige varasem
Partei puhtuse reostaja. Kik hilisemad Partei-vastased kuriteod, kik
reetmised, sabotaaz^iaktid, ketserlused ja kallakud lhtusid otse tema
petusest. Kusagil oli ta siiamaani elus ja haudus oma salaplaane: vib-olla
kusagil ookeani taga oma vlismaa leivaisade kaitse all vi isegi - nagu
vahetevahel sosistati - mnes peidukohas Okeaanias endas.
Winstonil vttis sdame alt nsaks. Goldsteini ngu kutsus temas alati
esile segase tunnetepuhangu. See oli khn juudingu suure kharate valgete
juuste oreooli ja vikese kitsehabemega, - tark ngu, ja siiski mingil moel
olemuslikult vastumeelne ja seniilselt rumal oma pika kitsa ninaga, millel
prillid olid alla vajunud. See sarnanes lamba noga ja ka tema hl oli
mgiv nagu lambal. Goldstein alustas oma alatist tigedat Partei-vastast
rnnakut, mis oli nii liialdatud ja ebaloomulik, et lapski oleks vimeline
olnud seda lbi ngema, ja siiski kllalt veenev, et sisendada revat
tunnet, nagu viks mnda teist inimest, kes ei ole nii arukas, sellega ra
petta. Ta simas Suurt Venda, mistis hukka Partei diktatuuri, nudis
viivitamatult rahu slmimist Euraasiaga, astus vlja snavabaduse,
trkivabaduse, koosolekute vabaduse ja mttevabaduse kaitseks, ta karjus
hsteeriliselt, et revolutsioon on reedetud, ja seda kike silpiderohkes
kiirknes, mis oli nagu Partei knemeeste tavalise stiili paroodia ja
sisaldas isegi uuskeele snu: tegelikult rohkem uuskeele snu, kui tavaline
Partei liige igapevases elus kasutas. Ja et kellelegi ei jks kahtlust,
mida tegelikult see Goldsteini silmakirjalik loba varjab, marssisid tema pea
taga teleekraanil lputud Euraasia armee kolonnid: rida rea jrel terveid ja
tugevaid, ilmetu asiaadinoga mehi, kes ekraani pinnale judes kadusid, et
anda ruumi teistele, tpselt samasugustele. Sdurisaabaste tuim rtmiline
trampimine moodustas tausta Goldsteini mgivale hlele.
Vihkamine polnud kestnud veel kolmekmmend sekunditki, kui juba pool
saalis olijaist ti kuuldavale tahtmatuid raevurgatusi. Vimatu oli taluda
seda endaga rahulolevat lambangu ekraanil ja Euraasia armee kohutavat judu
selle taga; ja ldse kutsus Goldsteini ngemine vi isegi ainult mte temale
automaatselt esile viha ja hirmu. Ta oli psivam vihaobjekt kui Euraasia vi
Ida-Aasia, sest kuni Okeaania sdis hega neist suurriikidest, oli ta
ldiselt teistega rahujalal. Aga imelik oli see, et kuigi Goldsteini kik
vihkasid ning plgasid ja kuigi tema teooriaid lkati mber, purustati ja
naeruvristati pevast peva ja tuhat korda pevas, knetoolides,
teleekraanil, ajalehtedes ja raamatutes, ja demonstreeriti kigile nende
haletsusvrset olemust, ei paistnud tema mju sugugi kahanevat. Ikka leidus
uusi lihtsameelseid, kes ootasid, et ta neid nge vtaks. Ei mdunud
ainsatki peva, kus Mttepolitsei poleks paljastanud spioone ja sabotre,
kes tegutsesid tema juhendusel. Ta ksutas tohutut varjuarmeed,
konspiraatorite prandaalust vrku, kelle eesmrgiks oli kukutada Riik.
Selle nimeks arvati olevat Vennaskond. Sosistati ka kohutavast raamatust,
kigi ketserlike vaadete kogumikust, mille autor oli Goldstein ja mis liikus
siin-seal salaja kest ktte. Sel raamatul polnud pealkirja. Kui sellest
ldse juttu tehti, siis eldi lihtsalt: see raamat. Aga niisugustest
asjadest teati vaid hmaste kuulduste jrgi. Nii Vennaskond kui see raamat olid teemad, mida Partei lihtliige pdis
vltida, kui see vhegi vimalik oli.
Teisel minutil paisus vihkamine raevuks. Inimesed kargasid kohalt psti
ja karjusid tiest krist, pdes lmmatada ekraanilt tulevat hulluksajavat
mgivat hlt. Vike punasejuukseline naine hetas nost ja maigutas suud
nagu kuivalejnud kala. Isegi O'Brieni rohmakas ngu hetas. Ta istus vga
sirgelt ja ta tugev rindkere tusis ja vajus, nagu rndaksid seda
merelained. Tumedajuukseline tdruk Winstoni selja taga hakkas karjuma
ßSiga! Siga! Siga!¯, haaras kki raske uuskeele snaraamatu ja viskas selle
vastu ekraani. See tabas Goldsteini nina ja prkas tagasi; hl jtkas
segamatult. hel selgel hetkel mrkas Winston, et ta karjub koos teistega ja
taob metsikult kontsa vastu toolipulka. Kahe vihkamise minuti juures polnud
kohutav mitte see, et inimene oli kohustatud mingit osa mngima, vaid
vastupidi see, et tal oli vimatu hoiduda kaasa minemast. Kolmekmne sekundi
jooksul kadus igasugune teesklemisvajadus. Vigas hirmu- ja
kttemaksuekstaas, soov tappa, piinata ja ngusid sepahaamriga lmastada
nis lbivat inimsumma nagu elektrivool, muutes inimese vastu tema tahtmist
grimassitavaks ja rkivaks ndrameelseks. Kusjuures viha, mida inimesed
tundsid, oli abstraktne, eesmrgita tunne, mida vis helt objektilt teisele
suunata nagu leeklambi leeki. Nii ei olnud mnel hetkel Winstoni viha
suunatud ldse mitte Goldsteini vastu, vaid vastupidi, Suure Venna, Partei
ja Mttepolitsei vastu; ja sellistel hetkedel kuulus tema sda ksildasele
mnitatud ketserile ekraanil, te ja terve mistuse ainsale kaitsjale valede
maailmas. Aga juba jrgmisel hetkel oli ta hel meelel inimestega enda
mber, ja kik, mis Goldsteini kohta eldi, paistis talle tsi olevat. Ja
neil hetkedel muutus tema salajane vihkamine Suure Venna vastu imetluseks ja
Suur Vend lenes tema silmis: vitmatu, kartmatu kaitsja, kes seisab nagu
kalju Aasia hordide vastu, ja Goldstein, vaatamata oma isoleeritusele, oma
abitusele ja kahtlusele, mis rippus koguni tema olemasolu kohal, nis olevat
nagu mingi kuri vlur, kes on vimeline lihtsalt oma hle juga
tsivilisatsiooni hvitama.
Aga aeg-ajalt oli vimalik oma viha ka meelevaldselt sinna vi tnna
suunata. kki, nagu meeletu pingutusega, millega luupainaja kes vaevleja
tstab oma pea padjalt, nnestus Winstonil oma viha ekraanil olevalt nolt
le kanda tumedajuukselisele tdrukule enda taga. Elavad kaunid
kujutluspildid vlgatasid lbi ta pea. Ta peksaks tdruku kumminuiaga
surnuks. Seoks ta alasti posti klge ja laseks ta nooli tis nagu Pha
Sebastianuse. Vgistaks ta ra ja likaks tal orgasmihetkel kri lbi.
Winston mistis nd paremini kui varem, miks ta seda tdrukut vihkab. Ta
vihkas teda selleprast, et tdruk oli noor ja ilus ja sootu, et ta tahtis
temaga voodisse minna, mis oli aga vimatu, sest tdruku hurmavalt ntke
piha mber, mis nis lausa igatsevat embusi, oli see vastik helepunane v,
pealetkkiv kasinuse smbol.
Vihkamine saavutas haripunkti. Goldsteini hl oli muutunud teliseks
mgimiseks ja hetkeks moondus ta ngu lambanoks. Siis sulas see ngu
Euraasia sduri kujuks, mis lhenes, tohutu ja hirmuratav, automaadi
trisedes, ja nis iga hetk ekraanilt maha astuvat, nii et mned esimeses
reas istujad surusid end hirmuga vastu seljatuge. Aga samal hetkel ohkasid
kik kergendatult: vaenulik kuju sulas Suure Venna mustajuukseliseks ja
mustavuntsiliseks noks, mis oli tis judu ja leloomulikku rahu ja nii
lai, et titis peaaegu kogu ekraani. Keegi ei kuulnud, mida Suur Vend tles.
Need olid lihtsalt mned julgustussnad, niisugused snad, mida lausutakse
lahingukras ja millest ei saa ieti arugi, aga mis annavad tagasi
kindlustunde lihtsalt sellega, et neid eldakse. Siis hmastus Suure Venna
ngu ja selle asemel ilmusid ekraanile Partei kolm loosungit suurte
trkithtedega:
SO^DA ON RAHU
VABADUS ON ORJUS
TEADMATUS ON JO^UD
Aga Suure Venna ngu nis veel mne sekundi ekraanil psivat, nagu
oleks surve, mida ta inimeste silmamunadele avaldas, olnud liialt tugev, et
kohe kaduda. Vike punajuukseline naine oli langenud le enda ees oleva
tooli seljatoe. Vriseval pominal, mis klas nagu ßMu pstja!¯, sirutas ta
ksi ekraani poole. Siis kattis ta no ktega. Oli ilmne, et ta palvetas.
Samal ajal hakkas kogu rahvasumm tumedalt, aeglaselt ja rtmiliselt
skandeerima: ßS-V!... S-V!... S-V!¯, ikka ja jlle, vga aeglaselt, pikk
paus kahe hliku vahel, - raske pomisev heli, kuidagi imelikult rgne, nagu
saadaks seda paljaste jalgade tmpsumine ja tamtammide kmin. See kestis
umbes pool minutit. See oli refrn, mida vis levoolavate tunnete puhul
sageli kuulda. Osalt oli see nagu hmn Suure Venna tarkusele ja levusele,
veel enam aga oli see enesehpnoos, teadvuse tahtlik uinutamine rtmilise
mra abil. Winstonil lks sdame alt klmaks. Kahe vihkamise minut jooksul
ei suutnud ta hoiduda ldisest hullusest osa vtmast, aga see ebainimlik
loitsimine ßS-V!... S-V!¯ titis teda alati udusega. Muidugi skandeeris ta
koos teistega; teisiti oli vimatu talitada. Oma tunnete varjamine, noilme
valitsemine, teistega kaasategemine oli instinktiivne reaktsioon. Aga seal
oli mnesekundiline ajavahemik, kus pilk oli vinud teda reeta. Ja just sel
hetkel oli juhtunud midagi olulist, kui muidugi ldse oli juhtunud.
Ta oli korraks tabanud O'Brieni pilgu. O'Brien oli psti tusnud. Ta
oli prillid eest vtnud ja oli neid oma iseloomuliku liigutusega taas ninale
panemas. Aga hetkeks olid nende pilgud kohtunud, ja niikaua kui see kestis,
teadis Winston - jah, ta teadis - , et O'Brien mtleb samuti nagu tema. Seda
snumit ei saanud vriti mista. Nagu oleksid nende ajud avanenud ja mtted
pilgu kaudu hest teise voolanud. ßMa olen sinuga,¯ nis O'Brien talle
tlevat. ßMa tean tpselt, mida sa tunned. Ma tean sinu plgust, vihkamist
ja jlestust. Aga ra karda, ma olen sinu leeris!¯ Siis see mistmisvlgatus
kustus ja O'Brieni ilme oli niisama lbitungimatu nagu kigil teistelgi.
See oli kik ja Winston polnud enam kindel, kas oligi midagi juhtunud.
Niisugustel juhtumitel ei olnud jrge. Need toitsid vaid tema usku vi
lootust, et on teisigi Partei vaenlasi peale tema. Vib-olla vastasid
kuuldused tohutust prandaalusest vandenust ikkagi tele, vib-olla
Vennaskond siiski eksisteeris! Kuigi oli vimatu kindel olla, vaatamata
lpututele arreteerimistele, lestunnistustele ja hukkamistele, et see
Vennaskond ei ole lihtsalt mt. Vahel ta uskus selle olemasolusse, vahel
mitte. Mingeid tendeid ei olnud, olid ksnes pgusad thelepanekud, mis
visid thendada kike vi mitte midagi: juhuslikud vestluskatked, tuhmid
kritseldused peldikuseintel, - kskord isegi, kui kaks vrast kohtusid,
peaaegu mrkamatu z^est, mida vis tlgendada paroolina. Aga see kik oli
ks suur mistatus, vimalik, et ta oli seda lihtsalt ette kujutanud. Ta oli
oma boksi tagasi linud, uuesti O'Brieni poole vaatamata. Tal ei olnud
korrakski peast lbi kinud mtet jtkata nende hetkelist kontakti. See
oleks olnud rmiselt ohtlik isegi siis, kui ta oleks teadnud, kuidas seda
teha. Sekundi vi kahe vltel olid nad vahetanud ebamrase pilgu, ja
sellega oli lugu lppenud. Aga umbses ksinduses, milles ta oli sunnitud
elama, oli seegi meeldejv sndmus.
Winston rkas mtetest ja sirutas end. Ta rhatas. Dz^inn ajas maost
les.
Ta pilk keskendus jlle kaustiku lehekljele. Ta avastas, et kuni ta
oli abitult mtisklenud, oli ta jtkanud automaatselt kirjutamist. Ja
kekiri ei olnud enam kramplik ja kohmakas nagu enne. Sulg oli jooksnud
mnuga le sileda paberi, maalides suurte selgete trkithtedega -
MAHA SUUR VEND
MAHA SUUR VEND
MAHA SUUR VEND
MAHA SUUR VEND
MAHA SUUR VEND
rida rea jrel, tites pool leheklge.
Teda haaras paanikahoog. See oli absurdne, sest nende konkreetsete
snade kirjapanemine ei olnud iseenesest ohtlikum kui lihtsalt see fakt, et
ta oli hakanud pevikut pidama; aga hetkeks ta tundis kiusatust rikutud
lehed vlja rebida ja kogu ettevttest loobuda.
Kuid ta siiski ei teinud seda, sest ta teadis, et sellest ei oleks
kasu. Ei ole mingit vahet, kas ta kirjutab MAHA SUUR VEND vi jtab selle
kirjutamata. Ei ole mingit vahet, kas ta jtkab peviku pidamist vi jtab
selle pooleli. Mttepolitsei tabab ta nagunii. Ta oli toime pannud - oli
juba toime pannud, isegi kui ta sulg poleks iial paberit puudutanud, -
raskeima kuriteo, mis sisaldas endas kik teised. Seda nimetati
mtteroimaks. Ja mtteroim oli asi, mida ei saanud igavesti varjata. Vib
mnda aega, koguni aastaid edukalt kavaldada, aga varem vi hiljem sind
tabatakse nagunii.
See toimus alati sel - arreteerimised toimusid tingimata sel. Sind
ratatakse une pealt, jhker ksi raputab sind last, valgus pimestab sul
silmi, voodi mber on kalgid nod. Enamikul juhtudel ei toimunud mingit
kohut, arreteerimise kohta ei ilmunud mingit teadet. Inimesed lihtsalt
kadusid, ja alati sel. Su nimi kustutati nimekirjast, kik jljed sellest,
mis sa olid iial teinud, phiti minema, su kunagine olemasolu salati maha ja
seejrel unustati. Sind krvaldati, hvitati: likvideeriti, oli tavaline
tlemine.
Winstonit haaras hetkeks mingi hsteeriahoog. Ta kirjutas kiiresti ja
kritseldades:
nad lasevad mind maha ma ei hooli sellest nad tulistavad mind kuklasse
ma ei hooli sellest maha suur vend nad tulistavad alati kuklasse ma ei hooli
sellest maha suur vend - -
Ta njatus vastu tooli seljatuge, pisut hbenedes ennast, ja pani
sulepea kest. Hetke prast ta vpatas metsikult. Uksele koputati.
Juba! Ta istus vaiksel nagu hiir, lootes asjata, et koputaja, olgu ta
kes tahes, lahkub prast seda ainust katset. Aga ei, koputus kordus. Kige
halvem oleks viivitada. Sda kloppis metsikult, aga ta ngu oli pikast
harjumusest arvatavasti ilmetu. Ta tusis psti ja liikus vaevaliselt ukse
poole.
2
Kui Winston pani ke ukselingile, mrkas ta, et pevik on jnud
lahtiselt lauale. MAHA SUUR VEND oli kirjutatud le kogu lehe, nii suurte
thtedega, et neid ngi lugeda isegi uksel seistes. Ta oli hakkama saanud
kujuteldamatu lollusega. Aga ta taipas, et isegi paanikas ta ei olnud
tahtnud kreemikat paberit mrida ja kaustikut kinni panna, enne kui tint on
ra kuivanud.
Ta tmbas hinge ja avas ukse. Ja otsekohe voogas temast le soe
kergenduslaine. Ukse taga seisis vrvitu, muserdatud ilme, salkus juuste ja
kortsulise noga naine.
ßSeltsimees,¯ alustas naine snge, kiunuva hlega, ßma kuulsin, et te
tulite koju. Kas te saaksite korraks meile tulla ja meie kraanikaussi
vaadata? See on umbes ja - -¯
See oli proua Parsons, naabri naine samalt korruselt. (Proua oli sna,
mida Partei just heaks ei kiitnud - kiki oleks tulnud knetada ßseltsimees¯
- , aga mne naise puhul kasutati seda tahtmatult.) Ta oli umbes kolmekmne
aastane, aga ngi palju vanem vlja. Ji mulje, et ta no kortsudesse on
tolmu kogunenud. Winston jrgnes talle mda koridori. Need
asjaarmastajalikud parandustd oli igapevaseks rritajaks. Vidu Maja oli
ehitatud 1930-ndatel aastatel ja oli lagunemas. Laest ja seintelt pudenes
pidevalt krohvi, torud lhkesid iga kvema klmaga, katus laskis lbi, iga
kord kui lund sadas, ja keskkte ttas tavaliselt poole vimsusega, kui
seda majanduslikel kaalutlustel lausa vlja polnud llitatud. Remont, vlja
arvatud see, millega inimene ise hakkama sai, kis krgete komisjonide
kaudu; ja sel moel vttis isegi aknaruudu parandamine kaks aastat aega...
ßMa tulin ainult selleprast, et Tomi pole kodus,¯ tles proua Parsons
ebalevalt.
Parsonsite korter oli suurem kui Winstonil ja kuidagi teistmoodi
raamas. See ngi vlja, nagu oleks mingi koletu suur metselukas siin sja
kik segi trampinud. Prandal vedelesid sporditarbed: hokikepid,
poksikindad, katkine jalgpall, paar pahupidi pratud mrdunud spordipkse,
ja laual oli kuhi musti toidunusid ning kortsunud vihikuid. Seintel oli
Noorsoohingu ja Luurajate helepunane lipp ja Suure Venna elusuurune plakat.
Kogu majale hisest keedetud kapsa lhnast tungis siin lbi vnge higilehk,
mis kuulus - see oli esimesest hetkest selge, kuigi seda oli raske seletada,
- isikule, keda parajasti kohal polnud. Teises toas pdis keegi kammi ja
tualettpaberi abil kaasa mngida marsimuusikat, mida tuli ikka veel
teleekraanist.
ßNeed on lapsed,¯ tles proua Parsons, heites areldi pilgu ukse poole.
ßNad pole tna vlja saanud. Ja muidugi - -¯
Proua Parsonsil oli harjumus lauseid pooleli jtta. Kraanikauss oli
peaaegu reni tis sogast rohekat vett, mis haises hullemini kui kapsas.
Winston laskus plvili ja uuris vesilukku. Ta vihkas ktega ttamist ja
vihkas kummardamist, mis ajas teda alati khima. Proua Parsons vaatas
abitult krvalt.
ßMuidugi, kui Tom kodus oleks, ta teeks selle jalamaid korda,¯ tles
ta. ßNiisugune asi meeldib talle. Tomil on testi osavad ked.¯
Parsons oli Winstoni kaasametnik Teministeeriumist. Ta oli tse, kuid
toimekas ja rabavalt rumal mees, tis nrimeelset vaimustust, - ks neid
tiesti khklematuid ustavaid rgajaid, kellest Partei stabiilsus sltus
rohkemgi kui Mttepolitseist. sja, kolmekmne viieselt, oli ta peaaegu
vgisi Noorsoohingust vlja arvatud, aga enne Noorsoohingusse astumist oli
tal nnestunud Luurajate ridades aasta le mratud aja olla. Ministeeriumis
oli ta mingil madalamal ametikohal, kus ei linud mistust vaja, aga samal
ajal oli ta juhtiv kuju Spordikomitees ja kigis teistes komiteedes, mis
organiseerisid hismatku, spontaanseid meeleavaldusi, sstukampaaniaid ja
muid vabatahtlikke ritusi. Piipu imedes vis ta vaikse uhkusega teatada, et
ta on viimase nelja aasta jooksul igal htul hiskondlikust Keskusest lbi
astunud. Hingemattev higihais, tema pingelise elu tahtmatu tendus, saatis
teda igal pool, kus ta liikus, ja ji temast maha ka prast tema lahkumist.
ßKas teil mutrivtit ei ole?¯ ksis Winston vesiluku mutri kallal
kohmitsedes.
ßMutrivtit,¯ tles proua Parsons, muutudes jalamaid khklevaks. ßMa
testi ei tea. Vib-olla lapsed - -¯
Jalgu trampides ja kammipilli joristades tormasid lapsed elutuppa.
Proua Parsons ti mutrivtme. Winston laskis torust vee vlja ja krvaldas
vastikustundega ummistuse phjustanud juuksetuusti. Ta pesi klma
kraaniveega ksi, nii hsti kui sai, ja lks tagasi tuppa.
ßKed les!¯ rgatas ks metsik hl.
heksa-aastane kena vlimusega sitke poiss oli laua varjust psti
karanud ja sihtis Winstonit mnguautomaatpstoliga, temast paar aastat
noorem de matkis venna liigutust puutkiga. Mlemal oli seljas Luurajate
vorm: lhikesed sinised pksid, hall srk ja punane kaelartt. Winston
tstis ked pea kohale, aga tal oli vga ebameeldiv tunne, poisi kitumine
oli nii tige, et see polnud hoopiski mitte mngu.
ßSa oled reetur!¯ rkis poiss. ßSa oled mtteroimar! Sa oled Euraasia
spioon! Ma lasen sind maha, ma likvideerin sind, ma saadan sind
soolakaevandusse!¯
Ja kki pistsid nad tema mber karglema, karjudes ßreetur¯ ja
ßmtteroimar¯, ja vike tdruk jljendas venda igal sammul. See oli kuidagi
khedust tekitav nagu tiigripoegade mng, kellest kasvavad peagi inimsjad.
Poisi silmist paistis mingi kaalutlev julmus, sna ilmne soov Winstonit la
vi peksta ja teadmine, et ta on peagi kllalt suur, et seda teha. Hea veel,
et tal ei ole telist pstolit, mtles Winston.
Proua Parsonsi silmad vilasid nrviliselt Winstonilt lastele ja tagasi.
Elutoa valguses mrkas Winston llatusega, et kortsudes naise nol oligi
tolm.
ßNad on tna nii lrmakad,¯ tles ta. ßNad on pettunud, et nad ei
saanud poomist vaatama minna, see'p see on. Minul pole aega neid viia, ja
Tom ei ole veel tlt tulnud.¯
ßMiks me ei lhe poomist vaatama?¯ mirgas poiss tiest krist.
ßPoomist vaatama! Poomist vaatama!¯ lllutas vike tdruk ringi
keksides.
Winstonile meenus, et mnedes sjaroimades sdistatud euraaslastest
vangid pidi sel htul Pargis les poodama. Seda juhtus kord kuus ja see oli
populaarne vaatemng. Lapsed nudsid alati, et neid vaatama viidaks. Winston
jttis proua Parsonsiga hvasti ja liikus ukse poole. Aga ta oli astunud
mda koridori vaevalt kuus sammu, kui sai kohutavalt valusa hoobi kuklasse.
Tundus, nagu oleks teda tulise oraga torgatud. Ta pras mber ja ngi proua
Parsonsit poega uksest sisse tirimas; poiss toppis parajasti ragulkat
taskusse.
ßGoldstein!¯ karjus poiss, kui uks ta jrel sulgus. Aga kige enam
rabas Winstonit siiski abitu hirm naise hallikal nol.
Tagasi oma korteris, mdus ta kiiresti teleekraanist ja istus uuesti
laua taha, ikka veel kukalt hrudes. Muusika teleekraanist oli lppenud.
Selle asemel kirjeldas sjavelase jrsk hl julma naudinguga Islandi ja
Fri saarte vahele ankrusse heitnud uue ujuvkindluse relvastust.
Selliste lastega, mtles ta, on selle vaese naise elu kll hirmus. Veel
aasta vi kaks, ja nad hakkavad teda l kui peval jlgima, otsides
ketserluse mrke. Lapsed olid tnapeval peaaegu eranditult kohutavad.
Kusjuures halvim oli see, et niisugused organisatsioonid nagu Luurajad
kasvatasid neid kavakindlalt juhtimatuteks metslasteks, kel samas ei tulnud
mttessegi Partei distsipliini vastu mssu tsta. Vastupidi, nad jumaldasid
Parteid ja kike, mis oli sellega seotud. Laulud, rongkigud, lipud, matkad,
drill mngupssidega, hdlausete karjumine, Suure Venna kummardamine -
laste jaoks oli see nagu imetore mng. Kogu nende julmus oli suunatud
vljapoole: Riigi vaenlaste vastu, vlismaalaste, reeturite, sabotride ja
mtteroimarite vastu. sna tavaliseks oli muutunud le kolmekmneaastaste
inimeste hirm oma laste ees. Ja oli ka phjust, sest peaaegu iga ndal
kirjutati ßTimesis¯ vikestest keelekandjatest (neid nimetati tavaliselt
ßlaps-kangelane¯), kes, kuulnud mnd kompromiteerivat mrkust, olid vanemate
peale Mttepolitseis kaevanud.
Ragulkasinkli valu oli jrele andnud. Winston vttis kheldes sule,
teadmata, kas ta oskab pevikusse veel midagi lisada. Ja kki ji ta jlle
O'Brienile mtlema.
Aastate eest... millal see oli? Umbes seitse aastat tagasi oli ta
ninud unes, et ta knnib kottpimedas toas. Ja keegi, kes istus seina res,
tles talle, kui ta temast mdus: ßMe kohtume niisuguses kohas, kus ei ole
pimedust.¯ See oli eldud vga vaikselt, nagu muuseas, ja klas nagu vide,
mitte nagu ksk. Ta oli peatumata edasi linud. Imelikul kombel ei olnud
need snad talle tookord unes erilist mju avaldanud. Alles hiljem ja
vhehaaval olid need hakanud mtet omandama. Ta ei mletanud enam, kas ta
oli O'Brienit esmakordselt kohanud enne vi prast seda unengu; samuti
mitte seda, millal ta oli esimest korda taibanud, et see oli O'Brieni hl.
Igal juhul oli ta O'Brieni hle ra tundnud. See oli O'Brien, kes oli
temaga pimedusest knelnud.
Winston polnud iial selgusele judnud - isegi prast seda hommikust
pilkudevahetust oli tal vimatu selgusele juda - , kas O'Brien on sber vi
vaenlane. Ja see ei paistnud ka oluline olevat. Neid hendas
teineteisemistmine, mis oli thtsam kui poolehoid vi relvavendlus. ßMe
kohtume niisuguses kohas, kus ei ole pimedust,¯ oli O'Brien elnud. Winston
ei mistnud nende snade thendust, aga ta teadis, et mingil moel lhevad
need tide.
Hl teleekraanist tegi pausi. Lppunud hus klas selge ja ilus
trompetisignaal. Hl jtkas karedalt:
ßThelepanu! Palun thelepanu! Just praegu saabus vlkuudis Malabari
rindelt. Meie ved on Luna-Indias hiilgava vidu saavutanud. Mind on
volitatud teatama, et see sndmus, millest me kohe teatame, vib sja lpu
kegakatsutavasse lhedusse tuua. See vlkuudis on jrgmine - -¯
Halvad uudised on tulemas, mtles Winston. Ja tepoolest. Euraasia
armee hvitamise verisele kirjeldusele tapetute ja vangivetute tohutu
arvuga jrgnes teade, et alates jrgmisest ndalast vhendatakse
s^okolaadinormi kolmekmnelt grammile kahekmnele.
Winston rhatas jlle. Dz^inni mju hakkas kaduma, jttes jrele nsa
tunde. Teleekraanist hakkas mrtsuma - vib-olla vidu auks vi siis
selleks, et peletada mlestust kaotatud s^okolaadist, - ßSulle, Okeaania¯.
Seda tuli kuulata seistes, aga praegusel kohal oli Winston nhtamatu.
ßSulle, Okeaania¯ jrel hakkas tulema kergemat muusikat. Winston lks
akna alla, hoidudes seljaga ekraani poole. Pev oli endiselt klm ja selge.
Kusagil kaugel kajas tumedalt rakettmrsu plahvatus. Viimasel ajal langes
Londonile iga ndal paar-kolmkmmend mrsku.
All tnaval laperdas hooti tuules katkine plakat ja sna INGSOTS kord
ilmus, kord kadus. Ingsots. Ingsotsi phad phialused. Uuskeel, kaksisoim,
mineviku muutuvus. Tal oli tunne, nagu eksleks ta merephjas koletislikus
vesikasvude tihnikus, kus ka ta ise on koletis. Ta oli ksi. Minevik oli
surnud, tulevik oli etteaimamatu. Mis alust oli tal arvata, et ksainuski
elav inimolend on tema leeris? Ja kuidas ta vis teada, et Partei lemvim
ei kesta igavesti? Nagu vastusena hakkas talle
Teministeeriumi valgel fassaadil silma kolm loosungit:
SO^DA ON RAHU
VABADUS ON ORJUS
TEADMATUS ON JO^UD
Ta vttis taskust kahekmne viie sendilise. Ka sinna olid vikeses
selges kirjas vermitud needsamad loosungid, ja mndi teisel kljel oli Suure
Venna ngu. Isegi mndilt puurisid silmad sind. Mntidelt, markidelt,
raamatukaantelt, lippudelt, plakatitelt, suitsupakkidelt - kikjalt.
Pidevalt jlgisid sind silmad ja mbritses sind hl. Magades vi rkvel
olles, ttades vi ses, toas vi tnaval, vannis vi voodis - psu ei
olnud kusagil. Peale mne kuupsentimeetri pealuu sees ei kuulunud miski
sulle endale.
Pike oli madalamale laskunud ja Teministeeriumi arvutud aknad, millel
valgus enam ei peegeldunud, olid nagu snge kindluse laskeavad. Winstoni
sda li selle tohutu pramiidi ees vrisema. See oli vallutamiseks liiga
tugev. Ka tuhat rakettmrsku ei purustaks seda. Winston mtles jlle,
kellele ta oma pevikut kirjutab. Tulevikule, minevikule - mingile
kujuteldavale ajale. Ja teda ei oodanud ees mitte surm, vaid hving. See
pevik muudetakse tuhaks ja teda ennast likvideeritakse. Vaid Mttepolitsei
loeb seda, mida ta on kirja pannud, enne kui see phitakse olematuks ja
kustutatakse mlust. Kuidas sa saad prduda tuleviku poole, kui kski jlg
sinust, isegi mitte ks anonmne sna, mis on kirjutatud paberitkile, ei
sili fsiliselt?
Teleekraan li neliteist: Kmne minuti prast peab ta minema hakkama,
et neliteist kolmekmneks tle tagasi juda.
Imelik kll, aga kellalgid nisid Winstonile kindlustunde tagasi
andvat. Ta oli ksildane vaim, kes tleb vlja te, mida keegi iial ei
kuule. Aga niikaua kui ta seda tleb, ei katke jrjepidevus mingil
seletamatul kombel. Sa ei kanna inimkonna vaimset prandit edasi mitte tnu
sellele, et sind kuuldakse, vaid tnu sellele, et sa silitad terve
mistuse. Ta lks tagasi laua juurde, kastis sule tindipotti ja kirjutas:
Tulevikule vi minevikule, ajale, kus mte on vaba, kus inimesed
erinevad ksteisest ja ei ela ksinda, - ajale, kus on olemas tde ja kus
olnut ei saa olematuks muuta:
Tervitus htlustamise ajastult, ksinduse ajastult, Suure Venna
ajastult, kaksisoima ajastult!
Ta on juba ammu surnud, kis tal peast lbi. Talle nis, et alles nd,
kus ta hakkab oma mtteid vljendama, on ta teinud otsustava sammu. Iga teo
tagajrjed peituvad teos endas. Ta kirjutas:
Mtteroim ei phjusta surma: mtteroim ON surm.
Nd, kus ta oli taibanud, et ta on surnud mees, oli thtis vimalikult
kauaks ellu jda. Tema parema ke kaks srme olid tindised. See oli just
tpselt selline pisiasi, mis vis sind reeta. Mni nuuskiv fanaatik
ministeeriumis (tenoliselt naine, vib-olla mni niisugune nagu see vike
punajuukseline naine vi see tumedajuukseline tdruk
ilukirjandusosakonnast), vis jda mtlema, miks ta oli lunavaheajal
kirjutanud, miks ta oli kasutanud vanamoelist sulepead, mida ta oli kirjutanud, ja siis teatada kuhu vaja. Ta lks
vannituppa ja nhkis hoolikalt tindi maha tumepruuni smerja seebiga, mis
kriipis nahka nagu liivapaber ja sobis selle tttu hsti selleks otstarbeks.
Ta pani peviku lauasahtlisse tagasi. Oleks tiesti mttetu olnud seda
peita, aga vhemasti selles tahtis ta kindel olla, kas pevik on juba vi ei
ole veel avastatud. Juuksekarv lehtede vahel oleks olnud liiga silmatorkav.
Ta vttis srmeotsaga he ratuntava valkja tolmukbeme ja asetas selle
kaanenurgale, kust see kindlasti maha pudeneks, kui keegi kaustikut
liigutab.
3
Winston ngi unes oma ema.
Ma pidin olema kmne vi heteistkmne aastane, mtles ta, kui ema
kadus. Ema oli pikk, rhikas, tasase loomuga naine, aeglaste liigutuste ja
imekaunite heledate juustega. Isa mletas ta hmaselt kui khna tmmut
prillidega meest, kes kandis alati korralikku tumedat likonda (eriti olid
Winstonile meelde jnud isa kingade vga hukesed tallad). Nad mlemad olid
jljetult kadunud arvatavasti viiekmnendate aastate esimeste suurte
puhastuste kigus.
Praegu istus ema kusagil sgavas kohas temast allpool, hoides sles
tema vikest de. Winston ei mletanud oma est muud, kui et see oli tilluke
veti olend, kes oli kogu aeg vait ja kel olid suured uudistavad silmad.
Mlemad nad vaatasid les Winstoni poole. Nad olid all mingis maa-aluses
kohas - nagu kaevu phjas vi vga sgavas hauas - , aga see oli niisugune
koht, mis, olles kll sgaval tema all, laskus veelgi sgavamale. Nad olid
uppuva laeva kajutis ja vaatasid lbi tumeneva vee les tema poole. Veel oli
kajutis hku, veel visid nad teda nha ja tema neid, aga nad vajusid ha
sgavamale, sgavamale rohekasse vetehauda, mis juba jrgmisel hetkel pidi
neid peitma tema pilgu eest igaveseks ajaks. Tema oli vljas valguse ja hu
kes, kuna neid kiskus surm alla sgavikku, ja nad olid seal all
selleprast, et tema oli siin lal. Ta teadis seda ja nemad teadsid seda, ja
ta vis seda teadmist lugeda nende nost. Aga ei nende nos ega sdames ei
olnud htegi etteheidet, vaid ainult teadmine, et nad peavad surema, selleks
et tema viks jda ellu, ja et selline on asjade paratamatu kik.
Ta ei suutnud meelde tuletada, mis oli juhtunud, aga ta teadis unes, et
mingil moel olid ema ja de tema prast oma elu ohverdanud. See oli
niisugune unengu, mis silitades kll kik unenoomadused, on inimese
vaimse elu jtkuks ja milles inimese teadvusse tusevad seigad ja ideed, mis
on uued ja vrtuslikud ka prast rkamist. See, mis Winstonit praegu
ootamatult rabas, oli mte, et tema ema surm ligi kolmkmmend aastat tagasi
oli olnud traagiline ja kurb niisugusel moel, nagu see praegu enam polnud
vimalik. Ta taipas, et tragdia kuulus endisesse aega, niisugusesse aega,
kus oli veel olemas isiklik elu, armastus ja sprus ja kus perekonnaliikmed
olid ksteisele toeks, ilma et nad oleksid tarvitsenud sellest endale aru
anda. Mlestus emast vaevas tema sdant selleprast, et ema oli surnud
armastades, tema aga oli olnud liiga noor ja isekas, et teda vastu
armastada, ja et kuidagimoodi ta ei mletanud, kuidas oli ema end ohvriks
toonud oma isiklikule ja vankumatule arusaamale kohusetundest. Kaasajal ei
vinud midagi sellist juhtuda. Kaasajal oli kll hirmu, viha ja valu, aga
mitte tunnete vrikust, mitte sgavaid ja keerulisi hingepiinu. Seda kike
arvas ta ngevat oma ema ja e prani silmadest, mis vaatasid les tema
poole lbi rohelise vee, sadade sldade sgavuselt ja ha sgavamale
vajudes.
kitselt seisis ta madalal vetruval murul, oli suvehtu ja lngus
pikesekiired kuldasid maad. See maastik, mida ta ngi, kordus tema
unengudes nii sageli, et ta polnud kunagi priselt kindel, kas ta oli seda
ka tegelikult ninud. rkvel olles nimetas ta seda endamisi Kuldseks Majaks.
See oli vana, jnestest paljakssdud karjamaa, lookleva jalgraja ja
mutimullahunnikutega. Sakilises hekis aasa teises servas kiikusid jalakate
oksad vga rnalt kerge tuule kes ja nende lehestik voogas nagu tihe
naisejuus. Kusagil sna lhedal, kll vljaspool vaatevlja, voolas
aeglaselt selge veega oja, mille kaldapajude all vrendikes ujusid teivid.
le aasa tuli nende poole see tumedate juustega tdruk. Otsekui
heainsa liigutusega kiskus ta endal riided seljast ja viskas need
plglikult maha. Tema keha oli valge ja sile, aga see ei tekitanud Winstonis
mingit iha, ta vaevalt vaataski seda. Teda titis sel hetkel imetlusega
hoopis see z^esti, millega tdruk oli riided maha visanud. Oma graatsia ja
muretusega nis see hvitavat terve he kultuuri, terve he mtteviisi, nagu
viks Suure Venna Partei ja Mttepolitsei heainsa hunnitu keliigutusega
prmu paisata. Ka see z^est kuulus endisesse aega. Winston rkas les,
huulil sna ßShakespeare¯.
Teleekraanist kostis krvulukustav vile, mis kestis hel ja samal
krgusel kolmkmmend sekundit. Kell oli seitse viisteist, teenistujate
ratusaeg. Winston vinnas end voodist vlja - alasti, sest vlispartei liige
sai aastas vaid 3000 riidekupongi, ja pidz^aama sai 600 eest, - ja kahmas
toolilt luitunud alussrgi ja lhikesed aluspksid. Virgutusvimlemine algas
kolme minuti prast. Hetk hiljem tmbus Winston kverasse metsiku khahoo
kes, mis rndas teda peaaegu alati kohe prast lesrkamist. See thjendas
ta kopsud nii tielikult hust, et ta sai hinge tagasi alles siis, kui oli
tkk aega selili lamanud ja hku ahminud. Veenid laienesid khimise
pingutusest ja veenilaiendi haavand hakkas sgelema.
ßKolmekmneste-neljakmneste rhm!¯ klhvis naishl.
ßKolmekmneste-neljakmneste rhm! Asuge kohtadele, palun. Kolmekmnest
neljakmneni!¯
Winston kargas valveseisangusse ekraani ette, kuhu oli juba ilmunud
tuunika ja vimlemiskingadega nooruslik, khn, kuid lihaseline naine.
ßKtekverdused ja -sirutused!¯ raius instruktor. ßMinuga hes taktis!
ks, kaks, kolm neli! ks, kaks, kolm, neli! ks, kaks, kolm neli! Laske
kia, seltsimehed, natuke elavamalt! ks,
kaks, kolm, neli! ks, kaks, kolm neli!...¯
Piinav khahoog polnud mitte tielikult hajutanud muljet, mis tal oli
jnud unenost, ja vimlemisharjutuste rtmilised liigutused taastasid seda
mnevrra. Masinlikult ksi ette ja taha sirutades, nol
virgutusvimlemiseks sobivaks peetud ilme, pdis ta mttes suure vaevaga
leida tagasiteed varase lapseplve hmarasse ajajrku. See oli rmiselt
raske. Kuni viiekmnendate aastate lpuni oli kik eelnev tuhmunud. Kui ei
olnud objektiivseid allikaid, millele toetuda, kaotasid ka isikliku elu
kontuurid teravuse. Inimene mletas thtsaid sndmusi, mida tenoliselt
polnud toimunudki, inimene mletas vahejuhtumiste ksikasju, ilma et ta
oleks vimeline olnud taastama nende atmosfri, ja oli pikki thje
ajalike, millega ta ei osanud midagi seostada. Tollal oli kik teisiti kui
praegu. Isegi riikide nimed ja nende kujutised kaardil. Niteks Esimest
Maandumisrada ei nimetatud sellal niimoodi: seda nimetati Inglismaaks vi
Brittaniaks, ehkki Londonit, teadis ta pris kindlalt, oli alati Londoniks
nimetatud.
Winston ei suutnud meelde tuletada niisugust aega, kus tema kodumaa
poleks sdinud, aga ilmselt oli tema lapseplves olnud ks sna pikka
rahuperiood, sest ks tema varasemaid mlestusi oli mlestus hurnnakust,
mis oli tabanud kiki nhtavasti ootamatult. Vib-olla see oli see aeg, kui
Colchesterile visati aatomipomm. Winston ei mletanud rnnakut ennast, aga
ta mletas isa ktt, mis pigistas tema ktt, kui nad ruttasid alla, alla,
alla, kuskile maa sgavusse, ikka ringiratast mda keerdtreppi, mis kmises
nende sammude all ja vsitas lpuks jalad nii ra, et ta hakkas virisema ja
nad pidid puhkama. Ema jrgnes neile oma aeglasel ja raoleval moel tkk
maad tagapool. Sles oli tal Winstoni tilluke de, vi oli see lihtsalt
sletis voodipesu: Winston ei olnud kindel, kas tema de oli siis juba
sndinud. Lpuks judsid nad hte krarikkasse rahvarohkesse paika, milles
ta tundis ra metroojaama.
Inimesi istus igal pool kiviprandal ja osa neist istus tihedalt klg
klje krval, ksteise otsa tstetud metallnaridel. Winston ja ema ja isa
leisid endale koha prandal, ja nende krval istusid naril krvuti ks
vanamees ja ks vanaeit. Vanamehel oli seljas korralik tume likond ja must
soni tema lumivalgetel juustel oli kuklasse lkatud: ta ngu hetas ja ta
sinised silmad olid pisarais. Ta haises dz^inni jrgi. Seda nis temast
erituvat lbi naha nagu higi ja vis kujutleda, et pisarad, mis tema silmist
voolasid, olid puhas dz^inn. Aga kuigi vanamees oli veidi purjus, vaevas
teda teline ja vljakannatamatu kurbus. Oma lapsearuga taipas Winston, et
on juhtunud midagi kohutavat ja andestamatut, mida pole vimalik enam heaks
teha. Ja talle paistis, et ta teab, mis see on. On tapetud keegi, keda
vanamees oli armastanud, - vib-olla tema vike lapselaps. Vanamees korrutas
iga paari minuti jrel: ßMe ei oleks pidand neid usaldama. Kas ma ei elnud,
memm? Ned nd, mis sest sai. Ma ju rkisin kikse aeg. Me ei oleks pidand
neid tpraid usaldama.¯
Aga mis tpraid nad ei oleks pidanud usaldama, seda Winston enam ei
mletanud.
Sellest ajast peale oli sda pidevalt kestnud, kuigi rangelt vttes see
ei olnud kogu aeg ks ja seesama sda. Tema lapseplves olid mitu kuud
kestnud segased tnavalahingud Londonis endas, millest mnda ta mletas
selgesti. Aga tiesti vimatu oleks olnud kogu selle perioodi ajalugu
kaardistada ja elda, kes oli kellega igal antud momendil videlnud, sest
kski kirjalik ega suuline allikas ei maininud iial mnd muud sjalist liitu
peale selle, mis oli parajasti jus. Niteks praegu, 1984. aastal (kui ikka
oli 1984. aasta), sdis Okeaania Euraasiaga ja oli liidus Ida-Aasiaga. Ja
heski avalikus snavtus ega eraviisilises kneluses ei olnud vihjetki
sellele, et need kolm suurriiki olid kunagi teisiti grupeerunud. Aga Winston
teadis hsti, et tegelikult alles nelja aasta eest oli Okeaania sdinud
Ida-Aasiaga ja oli olnud liidus Euraasiaga. Aga see oli lihtsalt salajane
teadmisraas, mis tal oli juhuslikult mllu jnud, tnu sellele, et tema
mlu polnud piisava kontrolli all. Ametlikult ei olnud partnerid kunagi
vahetunud. Okeaania sdis Euraasiaga: jrelikult oli Okeaania alati
Euraasiaga sdinud. Kesoleva hetke vaenlane kehastas alati absoluutset
kurjust, ja sellest jreldus, et temaga ei saanud olla mingeid kokkuleppeid
ei minevikus ega tulevikus.
Kige kohutavam, mtles ta kmne tuhandendat korda, kui ta oma lgu
vaevaliselt tahapoole pingutas (kereringid, ked puusas, pidid tugevdama
seljalihaseid), kige kohutavam, et see kik vib vastata tele. Kui Partei
vis ke minevikku sirutada ja elda selle vi teise sndmuse kohta, et
seda pole iial olnud, kas polnud see siis
hullem kui piinamine vi surm?
Partei tles, et Okeaania pole iial Euraasiaga liidus olnud. Tema,
Winston Smith, teadis, et Okeaania oli Euraasiaga liidus alles neli aastat
tagasi. Aga kus see teadmine eksisteerib? Ainult tema teadvuses, mis varsti
nagunii hvitatakse. Ja kui kik teised on omaks vtnud Partei poolt
sisendatud vale ja kui kik allikad seda kinnitavad, siis lheb see vale
ajalukku ja muutub teks. ßKes valitseb minevikku,¯ klas Partei loosung,
ßsee valitseb tulevikku; kes valitseb olevikku, see valitseb minevikku.¯
Minevikku aga, kuigi see oli oma olemuselt muudetav, ei olnud iial muudetud.
Kik, mis pidas paika praegu, pidas paika alati ja igavesti. See oli pris
lihtne. See eeldas ainult lputut vitude seeriat omaenda mlu le.
ßReaalsusekontroll,¯ eldi selle kohta: uuskeeles ßkaksisoim¯.
ßLdvestume!¯ haugatas instruktor pisut leebemalt.
Winston laskis ked klgedele rippu ja hingas aeglaselt sisse. Ta
mtted kandusid kaksisoima labrinti. Teada ja mitte teada, olla teadlik
kogu test ja samas korrutada hoolikalt konstrueeritud valesid, olla
heaegselt kahel vastakal arvamusel ja uskuda mlemat, vaatamata nende
vasturkivusele; kasutada loogikat loogika vastu, elda moraalist lahti,
seda samal ajal taga nudes, uskuda, et demokraatia on vimalik ja et Partei
kaitseb demokraatiat; unustada kik, mida on vaja unustada, siis see jlle
vajalikul hetkel mllu tagasi tuua ja samas jlle jalamaid unustada, ja
lisaks kigele rakendada seda protsessi selle protsessi enda suhtes. See oli
rmiselt peen kunst: teadlikult teadvust uinutada ja seejrel kustutada oma
mlust see enesehpnoosiakt, mille sa just toime olid pannud. Kaksisoima
lks vaja isegi selleks, et aru saada snast ßkaksisoim¯,
Instruktor nudis taas thelepanu. ßJa nd vaatame, kes meist ulatub
srmedega oma varbaid puudutama!¯ tles ta entusiastlikult. ßAlustame,
seltsimehed! Painutused ette. ks-kaks! ks-kaks!...¯
Winston vihkas seda harjutust, mis tekitas teravat valu kandatest
reiteni ja lppes tihti jrjekordse khahooga. Tema mtisklustest kadus
meeldiv alatoon. Ega minevikku ei ole ainult muudetud, mtles ta, seda on
lausa hvitatud. Kuidas saabki konstateerida kige ilmsemat fakti, kui peale
sinu enda mlu ei ole mingit allikat? Ta pdis meelde tuletada, mis aastal
ta oli kuulnud esmakordselt Suurt Venda mainitavat. Tema teada oli see
kuuekmnendail aastail, aga ta ei saanud selles kindel olla. Partei ajaloos
esines Suur Vend kui revolutsiooni juht ja kaitsja muidugi selle esimestest
pevadest peale. Tema kangelastegusid nihutati ajas jrk-jrgult tahapoole,
kuni need ulatusid juba neljakmnendate ja isegi kolmekmnendate aastateni,
kus mda Londoni tnavaid sitsid kummaliste torukbaratega kapitalistid
oma suurtes likivates siduautodes vi klaasakendega tldades. Vimatu oli
teada saada, kui palju oli selles legendis ttt ja kui palju vljameldist.
Winston ei suutnud sedagi meelde tuletada, millal Partei loodi. Ta ei
uskunud, et ta oleks kuulnud sna ingsots enne 1960. aastat, aga oli
vimalik, et vanakeelne vorm ßInglise sotsialism¯ eksisteeris juba varem.
Kik hajus uttu. Vahel vis siiski osutada ilmsele valele. See niteks
polnud tsi, nagu videti Partei ajaloo pikuis, et lennukid on Partei
leiutatud. Tema mletas lennukeid vga varasest lapseplvest. Aga tendada
sa ei saa midagi. Millegi kohta ei ole tendeid. Ainult ks kord oma elu
jooksul oli tal olnud kes vaieldamatu dokument ajaloolise fakti vltsimise
kohta. Aga tol korral - -
ßSmith!¯ rgatas tige hl teleekraanist. ß6079 - Smith, W.! Jah,
teie! Kummarduge madalamale, palun! Te saate kll paremini. Te ei pa.
Madalamale, palun! See on juba parem,
seltsimees. Ja nd kik vabalt ja vaadake siia!¯
Winstoni keha kattus silmapilk kuuma higiga. Aga ta ngu ji tiesti
ilmetuks. ra iial nita vlja jahmatust! ra iial nita vlja pahameelt!
Ainus silmavlgatus vib sind reeta. Ta seisis ja vaatas, kuidas instruktor
tstab ked pea kohale ja - mitte kll lausa graatsiliselt, aga siiski vga
kergelt ja ntkelt - painutab end, nii et srmeotsad ulatuvad varvaste alla.
ßNii, seltsimehed! Ma tahaksin, et te niimoodi teeksite. Vaadake veel
kord. Ma olen kolmekmne heksa aastane ja olen snnitanud neli last.
Vaadake siia.¯ Ta painutas end uuesti. ßTe nete, minu plved on sirged. Te kik suudate seda, kui te vaid
tahate,¯ lisas ta end sirutades. ßIga alla neljakmne viie aastane inimene
on tiesti vimeline oma varbaid puudutama. Me kik ei pse rindele
vitlema, aga me vime end vhemalt vormi hoida. Tuletage meelde meie poisse
Malabari rindel! Ja ujuvkindlustuse madruseid! Melge, mida nemad peavad
taluma. Proovime nd uuesti. See on juba parem, seltsimehed, see on palju
parem,¯ lisas ta julgustavalt, kui Winstonil nnestus kohutava pingutusega
plvi kverdamata oma varbaid puudutada, esimest korda le paljude aastate.
4
Sgava alateadliku ohkega, mida ei suutnud takistada ka teleekraani
lhedus, alustas Winston oma tpeva, tmmates enda ette knekirjuri,
puhudes sellelt tolmu ra ja pannes prillid ninale. Siis rullis ta lahti ja
asetas ksteise peale neli vikest paberitorukest, mis oli torupostiavast
laua paremale nurgale kukkunud.
Boksi seintes oli kolm ava. Knekirjurist paremal oli vike
torupostiava kirjalike teadete jaoks; vasakul suurem ajalehtede jaoks; ja
klgseinas, Winstoni keulatuses, oli traatvrega kaetud lai nelinurkne
pilu. See pilu oli mratud paberiprahi hvitamiseks. Hoones leidus
niisuguseid pilusid tuhandeid, vib-olla kmneid tuhandeid, lisaks
truumidele oli neid ka koridorides iga paari meetri jrel. Millegiprast
nimetati neid mluaukudeks. Kui oli teada, et mni dokument kuulub
hvitamisele, vi kui leiti maast mni paberitkk, siis oli automaatseks
liigutuseks tsta lhema mluaugu vre les ja visata see paberitkk
pilusse, kus soe huvool kandis selle kusagile hoone sisemusse peidetud
tohututesse ahjudesse.
Winston uuris nelja lahtirullitud pabeririba. Kik need sisaldasid he-
vi kaherealise teate kokkusurutud z^argoonis, mis ei olnud uuskeel, aga
sisaldas rohkesti uuskeele snu ja mida kasutati ministeeriumisiseses
asjaajamises. Need klasid nii:
times 17. 3. 84 sv knes vrteade
aafrikast gvenda
times 19. 12. 83 prognoos 3. ap. 4. kvartaliks trkivead kontrolli
times 14. 2. 84 klmin vrviide s^okolaad gvenda
times 3. 12. 83 sv pevaksu teade kaksislisaebahea viited ebaisikutele
tismberkirjutus lesesit ennearhiiv
hmase rahuldustundega pani Winston neljanda teate krvale. See oli
keeruline ja vastutusrikas t, mida oli igem ette vtta viimasena.
lejnud kolm olid rutiinsed asjad, kuigi teine neist nudis teatavat vaeva
arvudergastikust lbimurdmisel.
Winston vajutas teleekraani klahvile ßvanad numbrid¯ ja nudis ßTimesi¯
vastavaid numbreid, mis napilt mne minuti prast torupostiavast vlja
libisesid. Need teated, mis ta oli saanud, kisid artiklite ja uudiste
kohta, mida tuli hel vi teisel phjusel mber teha vi, nagu ametlikult
eldi, ßgvendada¯. Niteks ilmnes 17. mrtsi ßTimesist¯, et Suur Vend oli
oma eelmisel peval peetud knes ennustanud, et Luna-India rindel jtkub
vaikus, aga et lhemal ajal algab Euraasia pealetung Luna-Aafrikas. Juhtus
aga nii, et Euraasia lemjuhatus alustas pealetungi Luna-Indias ja jttis
Phja-Aafrika rahule. Selleprast tuli vastav lik Suure Venna knest mber
snastada, et panna teda ennustama seda, mis tegelikult toimus. Vi siis
teine asi. 19. detsembri ßTimes¯ oli avaldanud ametliku prognoosi
mitmesuguste laiatarbekaupade tootmise kohta 1983. aasta IV kvartalis, mis
oli htlasi IX kolmaastaku VI kvartaliks. Tnane leht sisaldas aruande
tegelikust toodangust, kust ilmnes, et prognoos oli rngalt eksinud igas
rubriigis. Winstoni lesandeks oli esimesi arvusid gvendada ja need
hilisematega vastavusse viia. Mis puutub kolmandasse teatesse, siis siin oli
tegemist vga lihtsa veaga, mille vis paari minutiga ra parandada. sna
hiljuti, veebruaris, oli Klluseministeerium avaldanud lubaduse (ametlikus
keeles ßkategoorilise totuse¯), et 1984. aastal ei vhendata
s^okolaadinormi. Tegelikult aga, nagu Winston juba teadis, tuli
s^okolaadinormi selle ndala lpul vhendada kolmekmnelt grammilt
kahekmnele. Ja nd ei olnud tarvis muud kui asendada algne lubadus
hoiatusega, et vib-olla tuleb aprillis normi vhendada.
Niipea kui Winston oli nende teadetega hel pool, kinnitas ta diktofoni
abil kirjapandud parandused ßTimesi¯ vastavate numbrite klge ja lkkas need
toruposti. Siis kgardas ta peaaegu alateadliku liigutusega kokku nii
originaalteated kui ka mrkmed, mis ta oli teinud, ja pistis need mluauku,
et nad tules hviksid.
Ta ei teadnud tpselt, mis toimub nhtamatus labrindis, kuhu see
toruposti viis, aga ldine ettekujutus sellest oli tal olemas. Niipea kui
kik vajalikud parandused ßTimesi¯ selles vi teises numbris olid tehtud ja
le kontrollitud, trkiti see number uuesti, originaaleksemplar hvitati ja
parandatud eksemplar pandi aastakiku selle asemele. Ja seda pideva
muutumise protsessi ei rakendatud mitte ainult ajalehtede, vaid ka
raamatute, ajakirjade, bros^ride, plakatite, lendlehtede, filmide,
helilesvtete, karikatuuride, fotode - ldse iga liiki kirjanduse vi
dokumentatsiooni puhul, millel vis olla mingi poliitiline vi ideoloogiline
thendus. Pev-pevalt ja peaaegu minut-minutilt viidi minevik vastavusse
olevikuga. Nii sai dokumentaalselt tendada, et kik Partei ennustused olid
tide linud; ei lastud silida helgi oleviku nudmistega vastuolus oleval
ajaleheteatel vi arvamusavaldusel. Kogu ajalugu oli palimpsest, puhtaks
kraabitud ja le kirjutatud tpselt nii sageli nagu vaja. Ja kui tegu oli
tehtud, ei olnud mingil juhul enam vimalik nidata, et aset on leidnud
vltsimine. Arhiiviosakonna suurim sektor, mis oli tunduvalt suurem kui see,
kus Winston ttas, koosnes ttajatest, kelle lesanne oli vlja otsida ja
kokku koguda kigi nende raamatute, ajalehtede ja dokumentide eksemplarid,
mis tuli asendada ja hvitada. ßTimesi¯ number, mida oli poliitilise kursi
muutumise vi Suure Venna ekslike ennustuste tttu tosin korda mber tehtud,
silitas aastakigus oma algse kuupeva ja polnud olemas htegi eksemplari,
mis oleks talle vastu rkinud. Ka raamatud vaadati le ja kirjutati he
uuesti ja uuesti mber ja anti taas vlja ilma igasuguse mrkuseta, et neis
on tehtud mingeid muudatusi. Ja ka kirjalikes juhendites, mida Winston sai
ja mis ta prast titmist otsekohe ra viskas, ei olnud vihjetki sellele, et
tegemist on vltsimisega; juttu oli vaid vratustest, eksitustest,
stiilivigadest vi vigastest tsitaatidest, mida tuli tpsuse huvides
korrigeerida.
Aga tegelikult, mtles ta Klluseministeeriumi andmeid kohandades, pole
see isegi mitte vltsing. Lihtsalt ks nonsenss asendatakse teisega.
Enamasti ei olnud sel materjalil, millega tal tuli tegemist teha, reaalse
eluga midagi pistmist, isegi mitte sedavrd nagu otsesel valel.
Statistilised andmed olid esialgsel kujul samavrd fantaasia vili nagu nende
gvendatud versioon. Enamasti tuli andmed oma peast vtta. Niteks oli
Klluseministeeriumi plaan prognoosinud saabaste toodanguks kvartalis 145
miljonit paari. Tegelik toodang oli ametlikel andmetel 62 miljonit.
Prognoosi korrigeerides vhendas Winston planeeritud arvu 57 miljonini, et
saaks tavakohaselt vita, nagu oleks plaani letatud. Aga igal juhul ei
olnud 62 miljonit tele sugugi lhemal kui 57 vi 145 miljonit. Vib-olla ei
toodetud ldse mingeid saapaid. Igatahes ei teadnud keegi toodangu telist
hulka ega hoolinudki sellest. Teati vaid, et igas kvartalis toodetakse
paberil astronoomiline arv saapaid, samal ajal kui pooled Okeaania elanikest
kivad paljajalu. Ja nii oli lugu kigi andmetega, olid need siis thtsad
vi vhem thtsad. Kik kadus mingisse varjude maailma, kus isegi aastaarvud
muutusid ebamraseks.
Winston heitis pilgu le saali. Vastasboksis ttas usinasti vikest
kasvu, pedandi moega, sinetava luaga Tillotsoni-nimeline mees, kokkumurtud
ajaleht plvedel ja suu tihedalt vastu knekirjuri huulikut. Tal oli
niisugune ilme, et ta pab hoida seda, mis tal on elda, saladuses ja
jagada seda ksnes teleekraaniga. Ta vaatas les ja tema prillid vlgatasid
vaenulikult Winstoni suunas.
Winston peaaegu ei tundnudki Tillotsoni ja tal polnud aimugi, millega
too tegeleb. Arhiiviosakonna ametnikud ei armastanud oma tst rkida.
Pikas akendeta saalis, kus oli kaks rida bokse, mida titis lputu
paberikrabin ja knekirjurisse pomisevate hlte mmin, ttas vhemalt
tosin inimest, kelle nimegi Winston ei teadnud, ehkki ta ngi neid iga pev
mda koridore saalimas vi kahe vihkamise minuti ajal ktega vehkimas. Ta
teadis, et vike punakate juustega naine krvalboksis on pevast peva
ametis sellega, et otsib ajakirjandusest vlja ja tmbab maha nende inimeste
nimesid, kes on likvideeritud ja keda tuleb selle tttu mitte kunagi
eksisteerinuks lugeda. Ja see oli naisele sna sobiv tegevus, sest ka tema
oma mees oli paar aastat tagasi likvideeritud. Ja hes kaugemas boksis istus
ks leebe, kohmetu ja unelev Ampleforthi-nimeline olend, kel olid vga
karvased krvad ja imeprane anne z^ongleerida riimide ja vrsimtudega ja
kes produtseeris ideoloogiliselt sobimatuks muutunud, aga hel vi teisel
phjusel antoloogiates silitatavate luuletuste vltsitud vi - nagu neid
nimetati - definitiivseid tekste. Aga see saal oma umbes viiekmne ttajaga
moodustas ainult he alasektori, he raku arhiiviosakonna gigantses ja
keerulises organismis. mberringi, lal ja all, oli veel arutul hulgal
ttajaid, kes kik olid rakkes lesannete kallal, mille hulk oli
kujuteldamatu. Seal olid tohutu suured trkikojad abitoimetajate,
trkitliste ja hoolikalt sisustatud fotoateljeedega lesvtete
vltsimiseks. Seal oli teleprogrammide sektor operaatorite ja rez^issride
ja terve hulga nitlejatega, kellel oli annet hlte imiteerimiseks. Seal
oli arvukas referentide armee, kelle lesandeks oli ainult krvaldatavate
raamatute ja ajakirjade nimekirjade koostamine. Seal olid tohutud laod
parandatud dokumentide silitamiseks ja salajased ahjud originaalide
hvitamiseks. Ja seal olid kusagil, tiesti anonmselt, ka juhtivad ajud,
kes koordineerisid kogu seda td ja mrasid ra poliitika phijooned,
millest sltus, missugust osa minevikust silitati, missugust vltsiti ja
missugune lakkas tervikuna olemast.
Ja pealegi oli arhiiviosakond vaid ks Teministeeriumi haru.
Ministeeriumi peamine t ei seisnud mitte mineviku mbertegemises, vaid
Okeaania kodanike varustamises ajalehtede, filmide, pikute,
teleprogrammide, nidendite ja romaanidega, - hesnaga iga liiki
informatsiooni, instruktsioonide ja meelelahutusega raidkujudest
loosungiteni, lrilisest luuletusest bioloogiaalase traktaadini ja
aabitsast uuskeele snaraamatuni. Ja ministeerium ei pidanud rahuldama mitte
ksnes Partei mitmeklgseid vajadusi, vaid kordama kogu seda operatsiooni
madalamal tasemel ka proletariaadi tarbeks. Oli olemas terve hulk
iseseisvaid sektoreid, mis tegelesid proletariaadile mratud kirjanduse,
muusika, draama ja ldse meelelahutusega. Nende produktsiooniks olid
sopalehed, mis ei sisaldanud peaaegu midagi muud peale spordiuudiste,
kohtukroonika ja astroloogia, sensatsioonilised viiesendised romaanid,
filmid, mis nretasid seksuaalsusest, ja sentimentaalsed laulukesed, mida
loodi otsast lpuni mehaaniliselt teatava spetsiaalse kaleidoskoobi abil,
mida nimetati versifikaatoriks. Omaette alasektor, uuskeeles pornosek,
tegeles kige madalamat sorti pornograafia tootmisega, mis saadeti laiali
kinnistes mbrikes ja mida peale valmistajate ei tohtinud nha kski Partei
liige.
Kuni Winston ttas, oli torupostiavast lauale pudenenud veel kolm
teadet; aga need olid lihtsad juhtumid ja nendega ta sai hakkama enne kaht
vihkamise minutit. Kui vihkamine oli mdas, tuli ta tagasi oma boksi,
vttis riiulilt uuskeele snaraamatu, lkkas knekirjuri krvale, puhastas
prille ja asus selle hommiku thtsaima lesande kallale.
T oli suurim rm Winstoni elus. Enamasti oli see kll ttult
rutiinne, aga aeg-ajalt tuli ette nii raskeid ja keerulisi lesandeid, et
neisse vis sveneda nagu phjatusse matemaatilisse probleemi, -
peenvltsinguid, mille puhul sul ei olnud teejuhiks midagi muud kui ainult
oma arusaam ingsotsi phialustest ja oletus selle kohta, mida Partei sinult
ootab. Seda laadi asjades oli Winston tugev. Ajuti oli talle usaldatud isegi
ßTimesi¯ juhtkirjade gvendamine, mis olid kirja pandud otsast lpuni
uuskeeles. Ta rullis lahti ennist krvalepandud teate. See klas nii:
times 3. 12. sv pevaksu teade
kaksislisaebahea viited ebaisikutele tismberkirjutus lesesit ennearhiiv
Vanakeeles (ehk kirjakeeles) oleks see klanud nii:
Teade Suure Venna pevaksust 1983.
aasta 3. detsembri ßTimesis¯ on rmiselt ebarahuldav ja sisaldab viiteid
mitteeksisteerivatele isikutele. Ties ulatuses mber kirjutada ja esitada
enne arhiivi andmist oma versioon krgematele instantsidele.
Winston luges selle vigase artikli lbi. Ji mulje, et Suure Venna
pevaksk oli phendatud peamiselt UKVO-nimelise organisatsiooni kiitmisele.
UKVO varustas ujuvkindluste meeskondi sigarettide ja muu tarbekaubaga. Eriti
tsteti pevaksus esile kedagi seltsimees Withersit, sisepartei
silmapaistvat liiget, keda autasustati sel puhul ordeni ßVljapaistvate
teenete eest¯ teise klassiga.
Aga kolm kuud tagasi oli UKVO ootamatult laiali saadetud, ilma et oleks
phjusi avaldatud. Vis arvata, et Withers ja tema kaastlised on nd plu
all, kuigi selle kohta ei olnud ilmunud mingit teadet ei ajakirjanduses ega
teleekraanis. Aga see oligi ootusprane, sest poliitilisi kurjategijaid ei
antud tavaliselt kohtu alla ega sdistatud neid avalikult. Tuhandeid
inimesi puudutavad suuremad puhastused avalike kohtuprotsessidega, kus
riigireeturid ja mtteroimarid alandlikult oma sd tunnistasid ja seejrel
hukati, olid erilised vaatemngud, mida ei korraldatud sagedamini kui kord
paari aasta jooksul. Enamasti kadusid inimesed, kes olid Partei
rahulolematuse ra teeninud, jljetult ja neist ei olnud enam iial midagi
kuulda. Kellelgi polnud vhimatki aimu, mis neist on saanud. Vimalik, et
mnikord nad jeti ka ellu. Lisaks oma vanematele teadis Winston isiklikult
umbes kolmekmmend inimest, kes olid eri ajal kadunuks jnud.
Winston silitas kirjaklambriga rnalt nina. Vastasboksis kummardus
seltsimees Tillotson ikka veel salaprasel ilmel knekirjuri kohale. Ta
tstis korraks pead: jlle see vaenulik prillivlgatus. Winstonile tuli
mte, et kas seltsimees Tillotson ei ole kki sama lesandega ametis mis
temagi. See oli tiesti vimalik. Nii keerulist td ei usaldataks iial
ainult hele inimesele; teisest kljest: teha see lesandeks mnele
komisjonile thendaks avalikult tunnistada, et pannakse toime vltsimine.
Ilmselt oli praegu tosin inimest vlja mtlemas vistlevaid versioone selle
kohta, mida Suur Vend tegelikult oli elnud. Ja siis tuleb mnel sisepartei
meisterajul vlja valida see vi teine versioon, lihvida seda veel, lasta
kiku kogu nutav keeruline ristamisi-viidete kaadervrk, ja siis kinnistub
see vljavalitud vale allikates ja muutub teks.
Winston ei teadnud, miks Withers oli ebasoosingusse sattunud. Vib-olla
oli phjuseks korruptsioon vi ebakompetentsus. Vib-olla oli Suur Vend
tahtnud lihtsalt liiga populaarsest alluvast vabaneda. Vib-olla kahtlustati
Withersti vi mnd tema lhikondlast ketserlikes tendentsides. Vi vib-olla
- mis oli kige tenolisem - oli see asi juhtunud lihtsalt selleprast, et
puhastused ja likvideerimised olid lahutamatu osa valitsemismehhanismist.
Ainsaks kindlaks pidepunktiks olid snad ßviited ebaisikutele¯, millest
jreldus, et Withers on juba surnud. Arreteerimine iseenesest seda veel
tingimata ei pruukinud thendada. Vahel lasti arreteeritu vabaks ja jeti ta
aastaks-paariks vabadusse, enne kui ta hukati. Sageli ilmus mni isik, keda
oli ammu surnuks peetud, nagu viirastus mnele avalikule kohtuprotsessile ja
vedas oma tunnistustega sisse sadu teisi, enne kui ta taas kadus - sedapuhku
juba igaveseks. Aga Withers oli juba ebaisik.
Teda ei olnud olemas: teda polnud iial olemas olnud. Winston otsustas, et
Suure Venna knes ei piisa lihtsalt rhu mberasetamisest. Parem oli panna
see kne kima millegi kohta, millel ei ole esialgse teemaga absoluutselt
mingit seost.
Ta oleks vinud prata selle kne traditsiooniliseks sdistuseks
reeturite ja mtteroimarite aadressil, aga see oleks olnud natuke liiga
lbinhtav; mne lahinguvidu vi siis IX kolmaastakuplaani letamise
sissetoomine aga oleks tinginud liiga keerukaid parandusi teistes allikates.
Siin lks vaja puhast fantaasiat. Ja kki ilmus Winstoni vaimusilma ette
otsekui elavana keegi seltsimees Ogilvy, kes oli sja kangelaslikel
asjaoludel lahingus langenud. Vahel phendas Suur Vend pevaksu mne
tagasihoidliku Partei-sduri mlestusele, kelle elu ja surma ta seadis
jreltegemist vrivaks eeskujuks. Tna ta phendab selle siis seltsimees
Ogilvy mlestusele. Tsi, mingit seltsimees Ogilvyt pole olemas, aga mned
trkiread ja paar vltsitud fotot puhuvad talle elu sisse.
Winston mtles hetke, tmbas siis knekirjuri lhemale ja hakkas
dikteerima Suure Venna tuntud stiilis: see stiil oli htaegu sjaveline
ning pedantne ja tnu vttele ksimusi esitada ja otsekohe ise neile vastata
(ßMis jreldusi me vime antud faktist teha, seltsimehed? Me vime antud
faktist teha jrelduse, mis kib htlasi kokku mne ingsotsi
phiprintsiibiga, et...¯ jne. jne.), oli seda kerge matkida.
Kolmeaastaselt keeldus seltsimees Ogilvy kigist mnguasjadest peale
trummi, kuulipilduja ja helikopterimudeli. Kuueselt - aasta enne nutavat
vanusepiiri - vimaldati tal erandi korras astuda Luurajate ridadesse;
heksa-aastaselt oli ta juba salgajuht. heteistkmneselt andis ta
Mttepolitseis les oma onu, kui ta oli kuulnud pealt jutuajamist, milles
esines tema arvates riigivastaseid vljendeid. Seitsmeteistkmneaastaselt
sai temast Noorte Antiseksuaalse Liidu rajooniorganisaator.
heksateistkmneselt konstrueeris ta ksigranaadi, mis veti
Rahuministeeriumi poolt relvastusse ja mis tappis esimesel katsetamisel he
plahvatusega 31 euraaslasest vangi. Kahekmne kolme aastaselt hukkus ta
lahingulesande titmisel. Jlitatuna vaenlase hvitajatest, sellal kui ta
lendas thtsate snumitega le India ookeani, sidus ta endale raskuseks
klge kuulipilduja ja hppas helikopterist koos dokumentide ja kigega
vetesgavikku, - surm, tles Suur Vend, millele on vimatu kadeduseta
melda. Suur Vend lisas veel mned snad seltsimees Ogilvy hingepuhtuse ja
ideelisuse kohta. Ogilvy oli tiskarsklane ja mittesuitsetaja, ta ei lubanud
endale mingeid meelelahutusi peale igapevase treeningutunni spordisaalis ja
ta oli andnud tslibaadivande, uskudes, et abielu ja mure perekonna prast
ei sobi kakskmmend neli tundi pevas teenistuskohustele phendumisega. Tal
polnud teist kneainet peale ingsotsi phialuste ega muid eesmrke elus
peale euraaslaste hvitamise ja spioonide, saboteerijate, mtteroimarite ja
reeturite vljanuhkimise.
Winston khkles hetke, kas mitte autasustada seltsimees Ogilvyt
ordeniga ßVljapaistvate teenete eest¯, kuid loobus sellest, sest see oleks
nudnud tarbetuid parandusi teistes allikates.
Veel kord vaatas ta oma rivaali vastasboksis. Miski nagu tles talle
kindlalt, et Tillotson tegeleb tpselt sama tga mis temagi. Iial ei vinud
teada, kelle versioon lpuks kasutusele vetakse, aga Winston oli ometi
tiesti kindel, et see saab olema tema oma. Seltsimees Ogilvy, keda veel
tund aega tagasi keegi ettegi ei kujutanud, oli nd tsiasi. Winstonit
llatas veider mte, et vlja saab melda surnuid, ja mitte elavaid.
Seltsimees Ogilvy, kes polnud iial eksisteerinud olevikus, eksisteeris nd
minevikus, ja kui see vltsingu akt on kskord ra unustatud, siis
eksisteerib ta niisama ehtsalt ja niisama kindlal alusel nagu Karl Suur vi
Julius Caesar.
5
Looklev lunajrjekord madalas keldrikorruse sgisaalis nihkus
aeglaselt edasi. Saal oli juba rahvast tis ja lrm krvulukustav. Leti
vrest tuli hapuka metalse lhnaga lihaaurusid, mis ei suutnud aga lmmatada
ßVidu¯ dz^inni lehka. Ruumi tagaotsas oli vike baar, lihtsalt auk seinas,
kust vis osta dz^inni, kmme senti suur pits.
ßSind ma ootasingi,¯ tles ks hl Winstoni selja tagant.
Winston pras mber. See oli ta sber Syme, kes ttas
uurimisosakonnas. Vib-olla ßsber¯ polnud just kige igem sna. Praegusel
ajal polnud spru, kik olid seltsimehed, aga mne seltsimehega oli
meeldivam rkida kui teistega. Syme oli filoloog, uuskeele asjatundja. Ta
kuulus arvukasse uurimisrhma, mis tegeles uuskeele snaraamatu
heteistkmnenda trki ettevalmistamisega. Ta oli khetu kuju, lhem kui
Winston, tumedate juuste ja suurte pungis silmadega, mis nisid sind uurivat
hteaegu kurvalt ja irooniliselt, kui ta sinuga rkis.
ßMa tahtsin ksida, ega sul z^iletiteri ei ole,¯ tles ta.
ßMitte ainsatki!¯ tles Winston khku, nagu tunneks end milleski sdi
olevat. ßMa olen ise ka igalt poolt otsinud. Neid ei ole enam olemas.¯
Z^iletiteri ksiti ksteiselt pidevalt. Tegelikult oli tal kaks uut
z^iletitera tagavaraks. Aga juba kuu aega oli neist suur puudus. Alatasa ei
jtkunud Partei kauplustes mnd hdavajalikku asja. Kord see oli nelelng,
kord nbid, kord kingapaelad, praegu ei olnud z^iletiteri. Kui neid veel
ldse kusagilt hankida sai, siis ainult ßvabalt¯ turult.
ßMa ajan juba kuuendat ndalat he ja sama teraga lbi,¯ valetas
Winston.
Jrjekord nihkus jlle paar sammu edasi. Kui nad peatusid, vaatas ta
uuesti Syme'i poole. Mlemad vtsid leti relt hunnikust rasvase
metallkandiku.
ßKas sa eile vangide poomist kisid vaatamas?¯ ksis Syme.
ßMa ttasin,¯ tles Winston kskikselt. ßKll kunagi ringvaates
nidatakse.¯
ßSee on vga kesine aseaine,¯ tles Syme.
Tema irooniline pilk libises le Winstoni no. ßMa tean sind,¯ nis see
pilk tlevat. ßMa nen sind lbi. Kll ma juba tean, mis sa poomist ei
vaadanud.¯ Syme oli intelligendi kombel mrgine ortodoks. Ta vis julma
naudinguga rkida helikopterirnnakutest vaenlase kladele, mtteroimarite
kohtuprotsessidest ning lestunnistustest ja hukkamistest
Armastusministeeriumi keldrites. Temaga vesteldes oli targem teda sellistest
teemadest eemale juhtida ja ahvatleda teda, kui vimalik, uuskeele
ksikasjadesse, millest ta vis asjatundlikult ja huvitavalt rkida.
Winston pras oma pea pisut krvale, et vltida suurte tumedate silmade
puurivat vaadet.
ßIlus poomine oli,¯ tles Syme mtlikult. ßAinult ma mtlen, et jalgade
kinnisidumine rikub asja. Mulle meeldib nha, kui need tmblevad. Ja le
kige pris lpus, see suust ripnev sinine keel - tiesti sinine. See on
vrratu detail.¯
ßPalun jrgmine!¯ rgatas valge plle ja kulbiga prole.
Winston ja Syme lkkasid kandikud letivre alla. Mlemale visati sinna
khku komplektluna: plekk-kauss roosakashalli liharoaga, kamakas leiba,
tkk juustu, kruus musta ßVidu¯ kohvi ja ks sahariinitablett.
ßSeal teleekraani all on vaba laud,¯ tles Syme. ßVtame minnes hed
dz^innid.¯
Dz^inni anti ilma krvata portselankruusides. Nad trgisid lbi
rahvasumma ja ladusid kandikud thjaks plekiga kaetud lauale, mille nurgale
oli kellestki jnud soustiloik, ilgelt vedel lga, mis meenutas okset.
Winston vttis dz^innikruusi ktte, kogus end veidi ja kummutas limaigulise
vedeliku krist alla. Kui ta oli pisarad silmist ra phkinud, tundis ta
kki, et tal on kht thi. Ta haaras lusika ja hakkas liharooga helpima.
Vesises leemes ujusid roosakad ksnataolised tkid, mis pidid kujutama
endast ilmselt liha. Mehed sid vaikides oma kausi thjaks. Vasakut ktt
Winstoni selja taga kis katkematu jutuvada, kellegi ttakas prksuv hl
peaaegu nagu pardil likus teravalt leldisse lrmi.
ßKuidas snaraamat edeneb?¯ tstis Winston hlt, et end kuuldavaks
teha.
ßAeglaselt,¯ tles Syme. ßPraegu ma tegelen omadussnadega. See on vga
pnev.¯
Ta li jalamaid srama, kui jutt lks uuskeelele. Ta lkkas kausi
eemale, vttis hte kleenukesse ktte leivakamaka, teise juustu ja njatus
le laua, et ei pruugiks karjuda.
ßheteistkmnes trkk on phjapanev,¯ tles ta. ßMe anname keelele
lpliku kuju, selle kuju, mis tal on siis, kui keegi ei rgi enam teisiti.
Kui me sellega valmis saame, peavad sinusugused keele tielikult mber
ppima. Sa mtled kindlasti, et meie phitegevus on uute snade leiutamine.
Sugugi mitte! Me hvitame snu iga pev sadade viisi, massiliselt. Me teeme
keele luudeni puhtaks. heteistkmnes trkk ei sisalda ainsatki sna, mis
kaoks kibelt enne aastat 2050.¯
Ta hammustas ahnelt leiba, neelas paar suutit, ja jtkas siis mingi
pedantse kirega. Tema khn tmmu ngu oli muutunud hingestatuks, pilk oli
minetanud iroonilise ilme ja muutunud peaaegu unistavaks.
ßSee on ilus asi, see snade hvitamine. Muidugi, kige suurem on
raiskamine omadussnade ja tegusnade osas, aga on ka sadu nimisnu, millest
vib vabaneda. Ja need ei ole mitte ainult snonmid; on ka veel
antonmid. Sest kuidas on igustatud niisuguse sna olemasolu, mis on vaid
mne teise sna vastand? Sna sisaldab oma vastandi iseendas. Vtame niteks
sna ßhea¯. Kui on olemas niisugune sna nagu ßhea¯, milleks on siis vaja
niisugust sna nagu ßhalb¯? ßEbahea¯ klbab niisama hsti, - isegi paremini,
sest ta on otsene vastand, mida see teine ei ole. Vi jlle, kui sa soovid
ßhea¯ tugevamat astet, - mis mte on siis kasutada tervet rida ebamraseid
snu nagu ßsuureprane¯, ßoivaline¯ ja kik need teised. ßLisahea¯ katab
need thendused; vi ßkaksislisahea¯, kui sa soovid veel midagi tugevamat.
Muidugi, me juba kasutame neid snu, aga uuskeele lplikus versioonis
puuduvad muud snad tielikult. Lpuks katab kogu hea ja halva miste ainult
kuus sna - vi tegelikult ksainus. Kas sa ei mista selle asja ilu,
Winston? Algselt oli see muidugi SV idee,¯ lisas ta nagu jrelmttena.
Suure Venna mainimisel libises le Winstoni no tuima vaimustuse vari.
Aga sellegipoolest tabas Syme otsekohe puudujki entusiasmist.
ßSa ei oska uuskeelt tsiselt hinnata, Winston,¯ tles ta peaaegu
kurvalt. ßIsegi kui sa kirjutad uuskeeles, mtled sa endiselt vanakeeles. Ma
olen lugenud artikleid, mis sa vahel ßTimesi¯ kirjutad. Nad on sna head,
aga nad on tlked. Oma sdames sa oled truuks jnud vanakeelele kogu tema
ebamrasuse ja kasutu mitmethenduslikkusega. Sa ei mista snade
hvitamise ilu. Kas sa tead, et uuskeel on ainus keel maailmas, mille
snavara iga aastaga kahaneb?¯
Muidugi Winston teadis seda. Ta naeratas, ta lootis, et heakskiitvalt,
ega sandanud midagi elda. Syme hammustas jlle tki musta leiba, nris
seda pisut ja jtkas:
ßKas sa ei mista, et uuskeele eesmrk on ahendada mtlemise piire?
Lpuks me muudame mtteroima sna otseses mttes vimatuks, sest puuduvad
selle vljendamiseks tarvilikud snad. Kiki misted, mida vaja lheb,
vljendatakse ainult he snaga, mille thendus on rangelt piiritletud ja
mille krvalthendused on kik kadunud ja unustatud. heteistkmnendas
trkis me ei ole enam kuigi kaugel sellest eesmrgist. Aga see protsess
jtkub veel kaua prast seda, kui sina ja mina oleme surnud. Iga aastaga
vheneb snade hulk ja kitsenevad teadvuse piirid. Muidugi pole ka enam
praegu mingit phjust mtteroimareid vabandada. See on lihtsalt
enesedistsipliini ja reaalsusekontrolli ksimus. Aga lpuks kaob vajadus
sellegi jrele. Revolutsioon on tielik, kui keel on tiuslik. Uuskeel on
ingsots ja ingsots on uuskeel,¯ lisas ta mingi leloomuliku rahuldusega.
ßKas sul pole kunagi phe tulnud, Winston, et hiljemalt 2050. aastal ei
saaks enam kski inimene meie praegusest jutuajamisest aru?¯
ßVlja arvatud - - ¯ alustas Winston khklevalt, aga jttis lause
lpetamata.
Tal oli keele peal ßvlja arvatud proled¯, aga ta hoidis end tagasi,
sest ta ei olnud kindel, et see mrkus ei ole mingil moel ketserlik. Aga
Syme aimas, mida ta oli tahtnud elda.
ßProled ei ole inimesed,¯ tles ta hooletult. ß2050. aastaks -
vib-olla juba varem - on tegelik vanakeele oskus kadunud. Kogu
minevikukirjandus on selleks ajaks hvitatud. Chaucer, Shakespeare, Milton,
Byron - neist kigist on olemas vaid uuskeelne versioon, mis mitte ainult ei
erine originaalist, vaid on selle tielik vastand. Isegi Partei kirjandus
muutub. Isegi loosungid muutuvad. Kuidas saakski olla loosungit ßVabadus on
orjus¯, kui vabaduse miste on krvaldatud? Kogu mtlemise laad on selleks
ajaks hoopis teine. Mtlemist sellisena, nagu me mistame seda praegu, siis
enam ei ole. O^igeusklikkus thendab mittemtlemist, mtlemise tarbetust.
O^igeusklikkus on teadvusetus.¯
hel heal peval, taipas Winston ootamatu selgusega, likvideeritakse
Syme. Ta on liiga intelligentne. Ta pilk on liiga selge ja jutt liiga
otsekohene. Partei ei armasta selliseid inimesi. hel heal peval ta kaob.
See on talle nkku kirjutatud.
Winston oli oma leiva ja juustu ra snud. Ta keeras end veidi
kljetsi, et oma kohvi juua. Temast vasakul istuv kimeda hlega mees vatras
veel ikka halastamatult. Noor naine, kes oli arvatavasti mehe sekretr ja
istus, selg Winstoni poole, kuulas teda ja nis innukalt nustuvat kigega,
mis mees tles. Aeg-ajalt pdis Winston kinni mne repliigi, nagu ßMinu
arvates on teil tiesti igus... Ma olen teiega tiesti nus¯, eldud
noorusliku ja rumalavitu naishlega. Aga meeshl ei katkenud ka siis
hetkekski, kui tdruk midagi tles. Winston teadis seda meest ainult
ngupidi, ta ei teadnud temast muud, kui et mees ttab mingil thtsal kohal
ilukirjandusosakonnas. Mees oli umbes kolmekmne aastane, jmeda kaela ja
laia liikuva suuga. Ta pea oli pisut tahapoole kallutatud, ja kuivrd ta
istus sellise nurga all, et valgus langes ta prilliklaasidele, ngi Winston
silmade asemel kaht musta auku. Ja mis oli natuke jube, oli see, et tema
suust voolavas htlases mulinas oli vimatu ksikuid snu eristada. Vaid
korra tabas Winston lause ßgoldsteinluse tielik ja lplik elimineerimine¯,
mis tukus suust vga jrsult ja niliselt nagu hes tkis otsekui tinasse
valatud trkirida. lejnu oli lihtsalt mra, prk-prk-prksumine. Ja
siiski, kuigi polnud kuulda, mida see mees tpselt tles, ei jnud mingit
kahtlust selles, mis laadi see monoloog ldiselt oli. Vib-olla sdistas ta
Goldsteini ja nudis karmimaid meetmeid mtteroimarite ja saboteerijate
suhtes, vib-olla protesteeris ta vihaselt Euraasia armee metsikuste vastu
vi vib-olla listas ta Suurt Venda ja Malabari rinde kangelasi, see oli
lppude lpuks kskik. Oli see, mis oli, sa visid kindel olla, et iga tema
sna on puhas ortodokslus, puhas ingsots. Kui Winston vaatas seda silmitut
ngu kiiresti les-alla liikuva luaga, tekkis tal pentsik tunne, et see ei
olegi inimolend, vaid on mingi nukk. Ja ei rkinud mitte mehe aju, vaid
tema kri. Tekst, mis temast vljus, koosnes kll snadest, aga see ei olnud
kne selle telises thenduses, see oli teadvusetult kuuldavale toodud heli
nagu pardi prksumine.
Syme oli korraks vait jnud ja joonistas lusikavarrega soustiloiku
mustreid. Hl naaberlauast jtkas kiiret prksumist, ja seda oli ldises
kras selgesti kuulda.
ßUuskeeles on ks sna,¯ tles Syme. ßMa ei tea, kas sa tead seda:
prkpruuk, pardi moodi prksuma. See on ks neid huvitavaid snu, millel
on kaks vastandlikku thendust. Seoses oponendiga on see solvang; seoses
kellegagi, kellega sa oled hel meelel, on see heakskiit.¯
Kahtlemata Syme likvideeritakse, mtles Winston jlle. Ta mtles seda
veidi kurvalt, kuigi ta teadis hsti, et Syme teda eriti ei salli, isegi
plgab veidi ja on tiesti vimeline teda vhimalgi phjusel mtteroimariks
tembeldama. Syme'ile oli kljes mingi vaevumrgatav viga. Tal oli midagi
puudu: vaikimisoskus, kskiksus, mingi pstev nmedus. Ketseriks ei saanud
teda nimetada. Ta uskus ingsotsi phialustesse, ta austas Suurt Venda, ta
rmustas vitude le ja vihkas teisitimtlejaid, mitte ainult siiralt, vaid
ka mingi vsimatu innu ja tieliku informeeritusega, mis Partei
lihtliikmetele ji kttesaamatuks. Ja siiski hljus tema mber alatasa
midagi kompromiteerivat. Ta tles asju, mida oleks parem olnud tlemata
jtta, ta oli lugenud liiga palju raamatuid ja ta klastas sageli ßKastani¯
kohvikut, kunstnike ja muusikute lemmikpaika. Ei olnud htegi, isegi mitte
kirjutamata seadust, mis oleks keelanud ßKastani¯ kohvikut klastada, aga
see koht oli kuidagi pahaendeline. Sinna olid kogunenud vanad
diskrediteeritud parteijuhid, enne kui nad lplikult vlja puhastati. Ja
aastaid tagasi olevat seal nhtud isegi Goldsteini ennast. Syme'i saatust
polnud raske ette nha. Ja ikkagi oli fakt, et oleks Syme kas vi korraks
aimanud oma lauanaabri salamtteid, oleks ta Winstoni kohe Mttepolitseile
vlja andnud. Nnda oleks toiminud ka iga teine, aga Syme'i peale vis eriti
kindel olla. Innukusest ksi ei piisanud. O^igeuslikkus oli teadvusetus.
Syme vaatas les. ßParsons tuleb,¯ tles ta.
Ja miski tema hletoonis nis sellele nagu lisavat ßsee va juhmakas¯.
Ja tepoolest, masajas, heledapine, konnanoga Parsons, Winstoni majanaaber
Vidu Majast, rajas endale teed nende laua suunas. Kolmekmne viieselt
vdisesid tal kaelal ja vkohal juba rasvavoldid, aga ta liigutused olid
krmed ja poisikeselikud. Ta oli oma vlimuselt nagu suureks kasvanud poiss,
sedavrd, et kuigi ta kandis nuetekohaseid tunkesid, oli raske uskuda, et
tal ei ole jalas lhikesi pkse, seljas halli srki ja kaelas Luurajate
punast kaelartti. Teda oli peaaegu vimatu ette kujutada teisiti kui priske
poisslapsena, kellel on lohukesed plvedel ja srgikised les kritud. Ja
tepoolest, Parsons tmbas meeleldi lhikesed pksid jalga, kui rahvamatk
vi mni muu sportlik hisritus seda vimaldas. Ta tervitas reipalt Syme'i
ja Winstonit ja istus nende lauda, levitades vnget higilehka. Tema punetav
ngu prlendas higist. Tema higistamisvime oli erakordne. hiskondlikus
Keskuses vis niiske lauatennisereketi jrele eksimatult kindlaks teha,
millal Parsons oli mngimas kinud. Syme oli ette vtnud mingi pika snade
tulbaga paberilehe ja uuris seda, tindipliiats npuvahel.
ßKae, vehib teine isegi luna ajal td teha,¯ ngis Parsons Winstonit.
ßVaat kus agarus, mis? Mida sa seal pusid, vanapoiss? Nojah, ega minusuguse
nupp seda ei jaga. Kuule, Smith, sul on osamaks maksmata.¯
ßMis osamaks?¯ ksis Winston, ktt automaatselt rahakoti jrele
sirutades. Veerand palka kulus igasugu vabatahtlike annetuste peale, mis
kik ei seisnud meeleski.
ßVihkamise ndalaks. Sa tead kll - igast majast korjatakse. Mina olen
meie maja laekur. Paneme kik vlja, nitame, mis me vime. Tead, kui Vidu
Majal ei lehvi kige rohkem lippe meie tnaval, siis minu s see kll ei
ole. Sa lubasid mulle kaks dollarit.¯
Winston leidis ja andis Parsonsile kaks mrdunud kkras rahathte.
Harimatu inimese pdliku kekirjaga tegi Parsons oma mrkmikku sellekohase
sissekande.
ßO^ige jah, vanapoiss,¯ tles ta, ßma kuulsin, et mu marakratt olla
sind eile ragulkaga lasknud. Ma andsin talle hea keretie. Ma tlesin isegi,
et vtan tal ragulka ra, kui ta veel nii teeb.¯
ßMa mtlen, et ta oli pisut tujust ra, et ei saanud hukkamisele
minna,¯ arvas Winston.
ßNojah, aga poiss paistab ldse hakkaja olema, mis? Nad on mul mlemad
parajad marakratid, aga kui terased! Neid huvitavad ainult Luurajad ja sda.
Tead, millega see plikatirts mdunud laupeval hakkam